Aina enam kõneldakse maaküttest kui tänapäevasest küttesüsteemist: kord paigaldatud, on see aastaid hooldusvaba; maaküttega ei kaasne lisaruume küttevarude soetamiseks ega nõusid küttejääkide eemaldamiseks, maaküte ei nõua tulekindlaid ruume küttekatla paigaldamiseks.
Nii et maakütte neljaks märksõnaks on: mugavus, ökonoomsus, ohutus ja loodussäästlikkus. Peale paigaldamist on maaküttesüsteemil ka odav ekspluateerimiskulu. Nii et võib öelda: maaküte on ühekordne investeering, mis võimaldab investeerijal end veel kaua ja kaua mugavalt tunda.
Kuhu maaküte paigaldada?
Kuhu siis maakütet paigaldada? Kindlasti tasub kaaluda maakütte paigaldamist uutesse elamutesse, millelele taotletakse energiaklassi ja keskkonnasäästlikuse märget. Samuti võiksid maakütte paigaldamist kaaluda need, kellel vana küttesüsteem väljavahetamist ootab. Õige otsus on ka maakütte paigaldamine ühiskondlikesse hoonetesse nagu rahvamajad, jahimajad, klubid, kus küttesüsteemi soovitakse uuendada, kuid ühissoojustrassi võimekus puudub või osutub tsentraalkütte aastakeskmine kulukus väga kõrgeks. Maaküte on säästlik ja tõhus igas hoones – olgu tegu vana või uue hoonega – millel on olemas vee- ja elektrivarustus ning ümbruses natukenegi maad maakütte kollektori paigaldamiseks.
Kui suurt pindala vajab maakütte kollektor
Levinud arvamus on, et üks ruutmeeter eramu või mistahes teise hoone köetavat pinda vajab vähemalt 3 meetrit horisontaalset maakollektorit ja vähemalt 3,6 ruutmeetrit vaba maapinda: torustiku paigaldamiseks 1,2 meetri sügavusele ühemeetriste vahedega. Seega vajab eesti mehe keskmine 200 ruutmeerine maja vähemalt 720 ruutmeetrit vaba pinda, mille all peaks siis olema kollektor ehk torustik, mis hoone tarviks sooja akumuleerib.
Need on natukene aegunud arusaamad. Tänapäeva puurimistehnika võimaldab paigaldada maakütte kollektortorustikku ka väga väikese territooriumi puhul, kuhu on võimalik puuraugud puurida. Rasket puurimistehnikat transporditakse suure veoautoga ning selle mahutavus teatud piirkondades võib probleemne olla – see on ka ainuke takistus maakütte paigaldamisel.
Pinnase eripärad maaküttepuurimise juures väga suurt rolli ei mängi – olgu tegu siis liivsavi või mullaga, rohke savisisalduse või päris liivase pinnasega, nagu need on näiteks meie mereäärsetes uusasumites. Levinud on ka arvamus, et maaküte ei ole sobilik ega ökonoomne, kui on tegemist paigaga, kus paekivikihid ulatuvad lausa maapinnani. See tarkus on tänapäevasele tehnikale jalgu jäänud.
Uurimused on tõestanud, et aasta keskmine pinnasetemperatuur on Eestis küllaltki ühtlane: sügavusel 0,8 meetrit (horisontaalse maakollektori sügavus) on temperatuur 6,55 ºC ja sügavusel 1,6 meetrit on 6,6 ºC ning sügavusel 3,2 meetrit on 6,7 ºC. Süvapinnase keskmine temperatuur (vertikaalne kollektor) 100 meetri sügavusel on 7,6 ºC ning sügavusel 200 meetrit 9,1 ºC. Nii et mida suurem on sügavus, seda suurem on ka soojavahetus ja väiksem energiakulu.
Süsteemi eluiga
Uue küttesüsteemi ehitaja küsib reeglina: kui kaua süsteem kestab, milline on selle eluiga. Võib julgesti öelda – maaküte on pikema elueaga ja väiksema hooldusvajadusega kui ükski teine küttesüsteem. Tänapäevase maasoojuspumba kompressori eluiga on keskmiselt 20–30 aastat. Kusjuures iga paari aasta tagant on soovitav see siiski lasta tehnikul üle kontrollida. Maakütte kollektortorude eluiga maa sees on kuni 100 aastat.
Tasuvus
Maasoojuspump töötab kõige efektiivsemalt, kui kasutusel on vesiküttesüsteemid (radiaator- ja põrandaküttesüsteem). Enamik radiaatorsüsteeme töötavad maasoojuspumba jaoks sobival temperatuuril (peale/tagasivoolutemperatuur 55–45 ºC). Soojuspumba soojustegur ehk COP on seda suurem, mida madalam on küttesüsteemi temperatuur, seega sobib maasoojuspump kõige paremini majadele, kus on kasutusel põrandaküte (peale/tagasivoolutemperatuur 40–35 ºC).
Maasoojuspump kasutab küll elektrienergiat, kuid iga kulutatud kilovatt-tunni kohta toodab ta keskmiselt 4,0 kWh soojusenergiat (soojustegur ehk COP = 4,0).
Nii et maaküttesüsteemi tehtud investeering tasub ennast keskmisel neljaliikmelisel eesti perel 8–10 aastaga, mugavus, puhtus ja muretus algavad hektkest, mil mehhaanik maakütte sisse lülitab. Aastas on keskmises majas oleva keskmise pere elektrikulu nii toasoojale, valgustusele kui ka soojale veele ja kodutehnikale keskmiselt 100 eurot (talvel 120, suvel 60 eurot). Ja seda pole soojuse ja hubasuse eest palju.