Vaid kolmandik kaevuveeproovidest vastas kõigile nõuetele. Inimesed ei suuda ei lõhna, maitse ega ka värvuse järgi eristada, kas vesi on mikrobioloogiliselt saastatud.

Keskkonnaministeeriumi tellimusel valminud uuring hajaasustusega piirkondade kaevude kohta näitas, et vaid kolmandikus uuritud kaevudest vastas joogivesi kõigile kvaliteedikriteeriumitele.

Ühtekokku uuritud 998 kaevust 71% puhul oli probleemiks kas joogivee mikrobioloogiline saastus (48% juhtudel) või liiga kõrge raua ja mangaani sisaldus (35% juhtudest).

Eestis saab eraveevärkidest vett ligikaudu 12% Eesti elanikkonnast ehk umbes 160 000 inimest, kelle kaevude üle riik ei teosta riiklikku järelevalvet.

Uuringu eesmärk oli saada ülevaade hajaasustusega piirkondade kaevude ja joogiveesüsteemide seisukorra ja nendest võetava joogivee kvaliteedi kohta, et vajadusel suunata meetmeid – järelevalve, nõustamine, rahastamine – hajaasustuspiirkondade joogiveesüsteemide korrastamisele tagamaks kvaliteetne ja tervisele ohutu joogivesi.

Sageli tuleneb mikrobioloogiline saastus inimese enda tegevusest – reoveepuhastit või mahutit ei hooldata, see ei vasta nõuetele või tühjendatakse seda kas põllule või oma krundile.

Keskkonnauuringute Keskuse peaspetsialisti Vallo Kõrgmaa sõnul tuvastati uuringu käigus, et väiksem tõenäosus mikrobioloogilise saastuse leidumiseks on nendes omaveevärkides, mida kasutatakse aastaringselt, kus vesi on toodud majja ning kaevu ümbrus ja kaev ise on hooldatud – kaevurakked on parandatud, kaev on kaetud ning liigvesi ning võõrised ei satu kaevu.

“Sageli tuleneb mikrobioloogiline saastus inimese enda tegevusest – reoveepuhastit või mahutit ei hooldata, see ei vasta nõuetele või tühjendatakse seda kas põllule või oma krundile,” selgitas Kõrgmaa.

Kõrgmaa lisas, et sageli inimesed ei suuda ei lõhna, maitse ega ka värvuse järgi eristada mikrobioloogilist saastust. “Viiendikul tarbijatest ei olnud mikrobioloogiliselt reostunud veele mingeid kaebusi, peamised kaebused olid seotud vee kareduse ning rauasisaldusega.”

Uuringu tulemusena selgus, et hajaasustuspiirkondade joogiveevarustusse on vaja teha investeeringuid ca 259 miljoni euro eest, millele lisanduvad investeeringud kanalisatsioonirajatistesse ca 63 miljonit eurot. Ühtekokku oleks seega vaja investeerida 322,7 miljonit eurot.

Keskkonnaministeeriumi veeosakonna nõuniku Liisi Armi sõnul on juba aastaid avatud Rahandusministeeriumi eestvedamisel hajaasustuse programm, millest toetatakse elamu heitvee nõuetekohase kanaliseerimissüsteemi rajamist ning majapidamises joogivee kättesaadavuse tagamist. Suure tõenäosusega jätkub programm ka 2021. aastal.

Keskkonnaministeerium on esitanud uude Euroopa Liidu eelarveperioodi ettepaneku hajaasustuspiirkondade joogiveesüsteemide korrastamiseks, aga hetkel otsused meie ettepaneku suhtes puuduvad, lisas Arm.

Puhas joogivesi – see on rikkus

Inimese organism koosneb 70% veest ja vee kvaliteet määrab meie organismi tegevuse ning tugevuse.

Milline on vesi, mida meie organism vajab ja millega on harjutud kogu inimkonna arengu jooksul?

Puhas joogivesi on rikkus ja aegade jooksul on inimene püüdnud allutada mageveevarusid oma vajaduste tarbeks – nii joogiks kui ka toidu tootmiseks. Meid on saatnud nii edu kui ka ebaõnn. Sama suund jätkub tänapäevalgi.

Üle kahe miljardi inimese elab täna kõrge veestressiga riikides ja kolmandikku maailma põhjaveest kasutatakse jätkusuutmatult (ÜRO 2018). Saastunud vesi on röövinud viimase saja aasta jooksul rohkem inimelusid kui mis tahes muu põhjus. Enamik suurlinnu on joogivee puuduses. See on andnud hoogu määratule joogivee tööstuse arengule üle maailma. Veega varustamiseks on inimkonna arengu jooksul ehitatud tohutult veetrasse ning kanaleid ja nõnda jääb see ilmselt ka tulevikus.

Arenenud riikides tarbib inimene keskeltläbi 120 l vett ööpäevas, lisaks vajavad vett töötlev tööstus,karjakasvatus ning põllumajandus. Mida suuremaks on kujunenud vee tarbimise vajadus, seda kehvemaks on vee kvaliteet muutunud ja kõikide soovijateni ei ole võimalik vett tarnidagi. Mageda vee kvaliteet langeb pidevalt veetöötlejate püüdlustest ja teaduse abist hoolimata, kuna toorvesi ise on maapõues inimtegevuse tõttu halvenenud. Põhjuseks on meie oma maakasutamise efektiivistamine loodusest mittehoolival viisil.

Mugavuse ja puhtusearmastuse tõttu toodame ise saastunud vett. Linnade ja tihedalt asustatud alade veepuhastusjaamad ei suuda eraldada vees lagunenud kemikaale, ravimeid ega ka viiruslikke haigustekitajaid. Suurlinnade alla valguv reovesi imendub maasse, sealt edasi põhjavette, millest meie veetöötlusjaamad vett uueks tarbeveeks ümber töötlevad. Paljudes piirkondades on ka looduslikult esinevaid maakihte, mis oma geokeemiliste omaduste tõttu nö rikastavad vett kahjulike ühenditega, näiteks plii, raua ja radooniga. Eestiski esineb taolisi lademeid, mis võivad vee kvaliteedile mõju avaldada isegi suurel sügavusel.

Asulate jaoks töödeldakse vesi selliste nõutavate omadusteni, mis ei riku seadmestikku veetöötlusjaamades ega ka kodudes ja samas hävitatakse ka maapinnast tulevaid ja torustikes arenevaid mikroobe. Taolised meetodid on vajalikud ja möödapääsmatud. Tihti tekib ka olukordi, mil veemagistraalide vesi muutub halvamaitseliseks ja -lõhnaliseks ja mis võib kesta päevi ning nädalaid. Nii nagu mujal maailma suurlinnades ja riikides, on hakanud ka eestlased tarbima pudelivett, mis on pealtnäha väga puhas, kirgas ja heamaitseline.

Milline on pudelivesi ja selle mõju tervisele?

Peamiselt võetakse vesi pudelitesse villimiseks linnatrassidest ja filtreeritakse ning töödeldakse vajalikel viisidel, olenevalt vee algupärastest omadustest. Mikroobide hävitamiseks lisatakse erinevaid elu arengut pärssivaid ühendeid ning vesi ongi joogikõlbulik vähemalt kaks aastat! Teinekord lisatakse ka tundmatut päritolu, ehkki tuntud koostisega mineraale. Sellise vee kvaliteedi tasemega ongi tarbijad harjunud.

Plastpudelid on teinud suure võidukäigu ja tarbijad on võtnud plasti omaks. Kahjuks teist nii odavat, mugavat ja pakendamist võimaldavat materjali tööstuse tarbeks veel leiutatud ei ole. Aga plastil on oma mõjud, sageli ohtlikud, ka inimese organismile. Suurimaid ohte tervisele joogivee plastpudelite materjalis ja ka muudes plastpakendites on bisfenool A(BPA). BPA häirib organismis endokriinsüsteemi toimimist ning mõjutab hormanaaltasakaalu. Vee üks võimsamaid omadusi on lahustada kokkupuutepindadelt endasse erinevaid keemilisi ühendeid määral, mida ükski teine toiduaine ei tee.

BPA joogivees mõjutab söögiisu, võivad kaasneda kehakaalu tõus, unerütmihäired, sugutungi muutused, langeda viljakus, tekkida isegi vähirakkude kasv. Viimasel ajal on tööstuses siiski hakatud kasutama uudset kallimat materjali, mille sisekiht on BPA-vaba. Lisaks sisaldavad plastpudelitesse villitud vesi, mahlad ja muud joogid tootjast olenevalt plastmassipritsmeid ja muid plastosakesi. Pudelitesse villimine toimub sellise survega, mille jõud lagundab vedelikuga kokkupuutuvat seadme pinda ja haarab pudelivette kaasa mikroosakesi.

Kahjuks puudub tarbijal veel enamasti teadlikkus, millised materjalid ja tootmise protsessid kahjustavad võimalikult vähe toiduaineid ja jooke. Ohutumaid pakendimaterjale on aga kaupluste riiulitel juba märgata. Need on näiteks tugevad mitmest kihist koosnevad paun (pouch) pakendid, mille sisekiht on BPA-vaba, vastav info on märgitud ka pakendi peale. Nendesse on pakitud nii lastele kui ka täiskasvanutele mõeldud toite ja jooke. Uudsed ja kahjutud materjalid on hinnalised ja valiku teeb tarbija – kahjuks tihtipeale enda tervise arvelt.

Millist vett Eesti maapõuest saame?

Meie vähese rahvaarvuga riigis on jagunud head vett looduse rüpes tänu meie kliimale ja vihmasadudele. Eesti rahva mälus on mitmeid allikaid, millest on vähemalt tuhatkond aastat vett joodud ja mille hea maine ei ole kadunud tänapäevani. Rikkumata veega allikaid on jäänud üsna väheks ka Eestis ja igast allikast tõepoolest pidevalt vett tarbida pole mõistlik, juhul kui me ei ole neid pikemat aega kontrollinud ega nende ümbruses toimuvat jälginud.

Pinnaallikate vee võib ära rikkuda halb juhus ja kõikide allikate veekvaliteet polegi kontrollitav, kuna meie ümbrus muutub jõudsalt iga päev. Vajame ju eluks metsaraiet, põllumajandust ja karjakasvatust. Levinuim inimese poolt tekitatud oht meie allikatele ja põhjaveele on pestitsiidid – põllumajanduses laialt kasutatavad mürgid. Sellele lisaks esineb paljudes põhjavee kasutuspiirkondade sügavates maakihtides raskmetalle, mida vesi endaga kaasa haarab ja mida teadmatult tarbime.

Eestile õnneks on Pandivere kõrgustik, mis toodab head joogivett tänu kivimite iseloomulikele geokeemilistele omadustele ja pinnavormi kõrgusele merepinnast. Pandivere kõrgustik on kui lame kauss, mis korjab sademeid ja filtreerib läbi puhaste maakihtide meile joogivett, millel on kraanid (jõed) igas ilmakaares. Pandivere kõrgustikus asub allikaid, mis veel tänapäevalgi on tuntud puhta vee poolest ja mida inimene ei ole ära rikkunud.

Sellised allikad on tavaliselt eemal inimtegevusest ja nendest vee võtmine on aegavõttev ja kallis protsess. Mainest ja usust allikate puhul üksi ei piisa – vee omadusi peab tootja pidevalt jälgima ja kontrollima tänapäeva nõudeid ja teadmisi kasutades. Ehtsa allikavee tootjaid Eestis, kus vett villitaks allika vahetus läheduses, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Eesti allikavete kiituseks peab mainima, et see on kõige sobilikum inimese organismile – paljud meist ei soovi juua ülemineraliseeritud vett, mida võetakse väga sügavatest maakihtidest ja mis nõuab erinevate meetoditega töötlemist ja puhastamist.

Millele peaksime pöörama tähelepanu vett joogiks valides?

Millistelt aladelt vesi on pärit – kas tihedalt asustatud Euroopa mäestikest või hõredalt asustatud maalt? Fakt on see, et kui paik, kust vett ammutatakse, on tiheda elanikkonnaga, on veel kvaliteeti halvendavaid omadusi. Peaaegu igal müüdaval veepudelil olev teave on eksitav, kuna vee villimise protsess nõuab töötlemist, mis mõjutab tugevasti vee kvaliteeti ja muudab selle omadusi. Mida kaugemalt vett tarnitakse, seda ebatõenäolisem on, et vesi on looduslikult puhas ja selle omadused pole muutunud.

Peame arvestama, et õhusaaste, mis vihmaveega alla langeb, kahjustab samuti veekvaliteeti, eriti kõrgmägedes, kus vesi ei filtreeru maakihtide kaudu, vaid voolab vabade pinnapealsete allikatena. Järgmiseks peab vaatama vee pH märget. Organismi oma vere pH on 7,35–7,42 ja sellest parameetrist ei tohiks palju kõrvale kalduda vett valides. Pidevalt juues alla 7 pH ja üle 8 pHga vett, mõjutab see organismi vastupanuvõimet keskkonnale. Eesti looduslikule veele on omane üsna suur kaltsiumi hulk vees, mis tihti jahmatab tarbijat. Selle eemaldamine kergendab vee töötlemist, pikendab säilivusaega ja kaitseb seadmeid tarbija köögis. Töötlemata vett trasse pidi ei ole võimalik tarnida.

Ent inimene vajab kaltsiumit koos raua ja magneesiumiga ning muude vajalike looduslike mineraalidega. See tähendab, et töödeldud vesi ei kaitse ega toida organismi, vaid kurnab seda. Et teada, milliseid mineraale rohkem kasutada, oleks vaja enda organismi vajadustega sügavamalt tutvuda. Looduslikult puhas (mitte puhastatud) vesi kasutab mineraale kui toitaineid meie tarbeks parimal viisil. Ära siis liialda võõraste mineraalidega, mida loodus pole sulle pakkunud koos veega.

Soovitame valida uudne veepakend, mille teadurid on välja töötanud järgmise põlvkonna jaoks. Iga lonks ehtsat töötlemata allikavett Pandivere Lavi allikast on võit tervisele! www.lavivesi.com