7. augustil möödub 90 aastat helilooja Veljo Tormise sünnist. Teatri- ja muusikamuuseum tähistab tema juubeliaastat Assauwe tornis 18. juunil avatava rändnäitusega “Veljo Tormis – rahvalauluga loodud maailm”, mille keskmes on tema mitmekülgse loomingu kaalukaim osa – regilaulul põhinevad teosed.
Austusest rahvaviisi vastu ja selle põhjalikust tundmisest olid kantud nii Tormise helilooming kui ka kirjatööd, avalikud esinemised suurtel konverentsidel ja ülesastumised väiksemates seltskondades, kutseliste või harrastuskooride proovides. Tema ainulaadses kompositsioonistiilis säilib regilaulu struktuur, vorm ja esitusviis.
Teekond rahvalauluni kulges aga järk-järgult. Teadlikult kasutas ta esimest korda rahvaviise oma loomingus muusikaõpingute ajal Tallinna konservatooriumis – Kuusalu kandis levinud “Vanaranna” tantsuviisist sai pidulik laul “Rõõmu, rikkust rahvale” (1950) segakoorile.
Veljo Tormis 1958. aastal. Rahvalaulule tuginemist toetas ka Tormise kompositsiooniprofessor Vissarion Šebalin Moskva konservatooriumis, kes leidis, et helilooja peab end rahvuslikult määratlema, ning nägi rahvaviisides üht võimalust isikupärast helikeelt arendada. Mõjusaimaks teetähiseks sai aga Tallinna Muusikakooli ekskursioon Kihnu saarele 1958. aasta suvel, kus Tormis oli õpetajana kaasas.
Tänu kolleegile ja akordionimängijale Venda Tammannile sattus reisiseltskond kolmeks päevaks kohalikku pulma, kus Kihnu traditsioonilised viisid ja tantsud Tormist raputasid: “Pulmas ei olnud mul eriti võimalust midagi fikseerima hakata, kontvõõrad nagu me olime. Aga pärast seda tekkis huvi materjali vastu, et hakata sellest midagi tegema. Tähendab, võib-olla esimest korda leidsin nüüd rahvalaulu, see kukkus mulle ise sülle.”
Tagasi mandril, pöördus ta rahvalaulude uurimise eesmärgil rahvaluule arhiivi poole Tartus ning tutvus folklorist Ottilie (Olli) Kõivaga, kes parasjagu Kihnu pulmalaule uuris.
Viimase abiga valmisid 1959. aastal “Kihnu pulmalaulud” segakoorile. 21. juulil samal aastal saadetud kirjas Olli Kõivale annab Tormis ülevaate tsükli sünniloost: “Nagu näete, on mu “kangelaslikud jõupingutused” lõpuks tulemusi andnud – kõik neli laulu on lõpuks valmis ja Heliloojate Liidus tulest läbi käinud. Kirjutamist alustasin juba märtsikuus, kõigepealt sain valmis teise, siis kolmanda laulu. Vahepeal oli pikem paus (Heliloojate Liidu kongress jms), siis tegin hulk aega neljandat osa (“Sööge, langud”) ja kõige viimaseks jäi esimene osa (“Ei või õnneta…”), mis mu enese arvates on kõige nõrgemini välja kukkunud, vähemalt enne tööle asumist kujutasin enesele ette seda laulu paremana ja huvitavamana.”
Tormise järgnevad teosed ei vaja pikka tutvustamist: viljaka loomeperioodi jooksul valmisid teiste hulgas ulatuslik tsükkel „“Eesti kalendrilaulud” (1966–1967) “Lauliku lapsepõli” (1966), kuue Läänemereäärse hõimu runolaulule tuginev “Unustatud rahvad” (1970–1989), “Kolmteist eesti lüürilist rahvalaulu” (1972) ning “Raua needmine” (1972).
“Kihnu pulmalaulude” käsikiri. 
“Rõõmu, rikkust rahvale” käsikiri. Lisaks rahvalauluni jõudmise loole, heidame näitusel pilgu ka sellele, kuidas Tormis seda oma loomingus kasutas, kuidas ta rahvalaulu mõtestas ja teistele jagas. “VELJO TORMIS – rahvalauluga loodud maailm” jääb Teatri- ja muusikamuuseumis Assauwe tornis avatuks novembri keskpaigani.
Näituse meeskond
Kuraatorid: Ene Kuljus ja Kaisa Luik
Projektijuhid: Kristo Matson ja Laura Kipper
Keeletoimetaja: Hille Saluäär
Kujundus: Polaar
Tõlge: tõlkebüroo Muupel