Üks lust ja lillepidu – mis see lillekasvataja elu muud on! Pane taimed mulda, natuke väeta ja kasta, kui õitsema hakkavad, lõika varrelt maha, sõiduta kaunitarid kauplusesse ja … loe raha kokku.

Oleks see vaid nii, ohkab Lööra lillekasvatustalu perenaine Mare Suurhans raskelt. Ja kui üks inimene, kes on tegelenud lillekasvatusega aastast 1992 ehk pea kolmkümmend aastat, juba sedaviisi ohkab, siis tuleb tunnistada – pidu lilleaias täna ei peeta. Nagu kuskil mujalgi mitte.

“Eks paljud televaatajad nägid Aktuaalses Kaameras lõiku Nurmikost, kus puhkenud õieilu aina veeti ja veeti biojäätmetesse – mitte kellelegi polnud seda vaja,” meenutab perenaine eelmise nädala telereportaaži ühest Eesti suurimast lillekasvatusettevõttest.

Kas see tähendab, et nüüd võiks Lööras käsi kokku hõõruda, konkurendil läheb kehvasti?… “Ega me Nurmikot endale ikka päris konkurendiks arva, neil rohkem poti- ja sibullilled, meil ainult lõikelilled,” ütleb Mare Suurhans.

Lõvilõuad puhkevad õide emadepäevaks. Fotod Ülo Russak 

Aga ühel turul, lillekasvatuses, tegutsevad nii Nurmiko kui ka Lööra, ja on seletamatagi selge – kui ühel suurel ja tuntud tegijal läheb täna viletsasti, ei saa teistelgi väga hästi minna.

“Nii et tunnen Nurmikole tõsiselt kaasa, mitte ei osata,” ütleb perenaine mõistvalt. Sest ka Lööras teatakse hästi valu hinda: lillekasvataja elus ongi see raskeim, kui pead oma kätega üles kasvatatud õiteilu komposti vedama. See tähendab, et oled kulutusi teinud, seemneid või istikuid maha pannud, hoolitsenud, kasvuhooneid kütnud, andnud nii palju iseendast, et inimestele rõõmu luua, ja siis pole seda korraga enam kellelegi vaja.

Hinges tekkinud tühi tunne on kordades raskem kanda kui taluda lillekasvataja töö füüsilist raskust – sadu tõstmisi, tuhandeid küürutamisi ja kükitamisi, peenarde rohimist.

Kotimaiset kukkat

Seda, et maailm on homme täpselt samasugune nagu ta oli eile, ei usu keegi – iga lõpp on alati ka millegi uue algus. Selle pärast otsivad kõik uusi lahendusi. Lööral on peatselt õide puhkemas terve kasvhoonetäis lõvilõugasid, tuhandeid ja tuhandeid õisi. Kõik mõeldud emadepäevaks. Kas lapsed aga ikka hoolivad kriisi ajal oma emadest sama palju kui varem?

“Ikka hoolivad,” on Mare Suurhans täiesti kindel. Soovitatud on küll kõigil kodus püsida, aga Interflora kullerid on need, kes emadele lillekimbud ukse taha viivad. OÜ Hanser SH – nii on Lööra lilletalu ärinimi – on aastaid olnud Interflora partneriks, kes seda rahvusvahelist kullerfirmat Eestis lilledega varustab. “Eks nüüd saa Interflora emadepäeval tööd juurde,” usub Hanser SH juhatuse liige Mare Suurhans.

15 aastat on Lööra talu oma lilli Helsingis turustanud, tavalistel aegadel tegi Harjumaalt, Kose kandist pärit lilleauto põhjanaabrite pealinna lillekauplustele nädalas ikka paar-kolm tiiru peale. “Pärast piiride sulgemist proovinud me veel pole, aga kaubaautod pidid ikka läbi pääsema,” on lillekasvataja lootusrikas.

Ja kriis annab lootust juurdegi: Helsingis ja mujalgi Soomes peab Eesti lillekasvataja rinda pistma hollandi õitega. Mõlemal kangel on omad trumbid: hollandi lilled on odavamad, eesti omad aga värskemad, säilivad paremini.

“Nad ütlevad nii armsasti meie õite kohta – kotimaiset kukkat,” rõõmustab Mare põhjanaabrite sõnade üle. Praegu aga, mil kõik inimesed tahavad ja riigimehed soovitavad just kodumaist tarbida, hakkavad ehk soomlasedki rohkem eelistama kodulahe lõunakaldalt tulnud õisi kaugelt kohalesõidutatute asemel. Aga eks 10. mai, emadepäev, saab olema tõe päev. Ja keegi ei oska praegu öelda, on see kibeda tõe või magusa rõõmu päev.

Kui juurde arvestada ka Tallinna lillepoed, mida Lööra talu rooside, lõvilõugade, astrite, rukkilillede, krüsanteemide, talinelkide, lilleherneste, zinniate ja teiste lõikelilledega varustab, siis võib kujutada ka kasvuhooneid, kus lilled kasvavad. Lööras on õite all viis 500-ruutmeetrilist kasvumaja. Nendega ollakse üks suurimaid lõikelillede kasvatajaid mitte ainult Eestis vaid ka kogu regioonis.

Lillehernes – kasvataja lemmik

Tulemused pole Lööra tallu tulnud üleöö. Alustati 1992. aastal kahe pisikese kasvuhoonega.

“Mina ei teadnud lillekasvatusest midagi, Madis oli perekonna kaudu aga sellega ikka seotud, kuigi ka tema pole hariduselt aiandusagronoom,” räägib Mare Suurhans päris algusest, mil ka kogu töö tuli kahasse jagada – Madis Seersant pidas hoolt tehnilise poole, kasvuhoonete ja seadmete eest, talu noorperenaisele aga jäi vastutus turundamise ja raamatupidamise eest.

Nüüdseks on kaks 20-ruutmeetrilist kasvuhoonet kasvanud viieks 500-ruutmeetriliseks ja ka mõned abilised on tallu tulnud, aga mitte palju – kolme-neljakesi tehakse kogu töö ära. “Oleme rohkem rõhunud automaatikale, kastmissüsteemid ja ventilatsioon on meil täisautomaatikal,” kõneleb perenaine.

Lillesortide ja lillevärvide valik – nii peeni aga ülitähtsaid otsuseid ei tee ükski robot inimese eest. “Eks jälgime moetrende, mõtleme neile sobivad lilled või lillede värvid juurde,” naerab Mare jutu peale, kust tema tööks inspiratsiooni saab. Ühes ta aga ei kahtle: tema enda lemmiklill on lillehernes.

“Vanasti oli roos, aga see kaunis lill muutus kuidagi igapäevaseks. Lillehernes on aga põnev, eriti huvitav on jälgida, mida floristid sellest muidu tagasihoidlikust lillest kujundavad – millised pruudipärjad temast sünnivad või lillekleidid lillepidudel,” kõneleb Mare Suurhans. “Lillehernes on plastiline nagu hea mannekeen.” Või nagu hakkaja inimene – kohandub igas olukorras…

Lööra lillekasvatustalu

Ärinimega Hanser SH OÜ, asutatud 1992, asub Lööra külas Kose vallas.
Ettevõte juhatuse liikmeteks on Mare Suurhans ja Madis Seersant. Viies 500-ruutmeetrilises kasvuhoones kasvatatakse põhiliselt lõikelilli – roose, lõvilõugasid, astreid, rukkililli, krüsanteeme, talinelke, lilleherneid, zinniaid. Lilledega varustatakse põhiliselt kodumaist aga ka Soome turgu.