Üks lõbus tont on ringi liikumas meie seas, mida nimetatakse haldusreformiks. Selle maagilise sõna alla mahub üks veel lõbusam tont nimega omavalitsusreform. See viimane ilmselt lõbustab meid veel mõne aasta jooksul, kuigi südamest loodan, et see tragikoomiliselt ei lõpe.
Meie omavalitsused on ministeeriumite eeskujul nagu väikesed vürstiriigid, mida juhivad kohalikud kunnid. Õnneks nii mõnegi vürstiriigi etteotsa on sattunud mõistlikud tüübid, kes saavad aru, et nad on seal oma rahva pärast. Aga paljudes vürstiriikides mõistetakse ainult jumalatelt (loe: parteide peakontoritest) tulevaid tarkusi. Nüüd on tekkinud plaan, et väikesed vürstiriigid peaks suuremaks tegema. Liituge, siis saate raha, puhuvad jumalikud pasunad. Ja kunnid, kes pole varem suutnud mitte mingisugust koostööd teha, hakkavad usinalt sebima. Kõigepealt antakse ülesandeks otsida sama kuningriigi (loe: partei) alluvuses olevaid naabreid. Siis proovitakse ka naabreid, kus samu jumalaid teenivad vürstid on hetkel opositsioonis. Ja siis proovitakse vanade vihavaenlastega.
Üks Harjumaa kuulsusrikastest vürstiriikidest on Loksa linnriik. Vaat see on põnev koht. Mind kutsus üks opositsioonis olev linnavolinik sinna rahvaga kohtuma. Kuigi käin väga tihti Loksa poest süüa ostmas (mu maakodu on sealt 12 km kaugusel), tundsin ennast ohtliku võõrkehana, kes oli tunginud vürst L-i valdustesse. Opositsionääri teatel helistati inimestele ja keelati neil kohtumisele tulla, eelinfot ei saanud opositsionäär ametlikes kanalites edastada ja kohtumisele oli saadetud salakuulaja, kes teises reas istudes salaja mu jutu diktofonile salvestas, et siis vürstile analüüsimiseks anda. Miks nad mind pelgavad, mõtlesin endamisi. Tõenäoliselt seetõttu, et olen nende naabervalla elanik ja see vald oli just Loksale liitumiskutse saatnud. Ilmselt tuli see koll meie inimesi meelitama, võisid mõelda vürstiriigi juhid. Kõige parema meelega liituksid selle linnriigi juhid Tallinnaga. Mere kaudu on ju ühine piir, mõtleb vürst. Nii on ta proovinud üht ja teist nippi, et jumala pärast mitte ümbritseva Kuusalu vallaga ühineda.
Rääkisin seal neile kümnele kohaletulnule sellest, et vald ei ole mitte vallavalitsus, vaid sellel territooriumil olevad inimesed; et need inimesed peavad saama oma küla või külakonda või asumit puudutavates asjades otsustava sõna sekka öelda; et kogukonnad määravad valla näo; et väga kaugele kolinud võim võib keskusest väljaspool elavad inimesed ära unustada ja ääremaastumine kiireneb; et omavalitsused võiks vabaneda kõrgemalt tulevast parteilisest diktaadist, sest pole tähtis, mis värvi kass on, peaasi, et ta hiiri püüab. Rääkisin sellest, et seda reformi on vaja inimeste pärast, et vürstiriikidest saaks tõelised demokraatlikud omavalitsused. Rääkisin veel ka sellest, et inimesed peavad ise ka selle eest seisma.
Nüüd kujutan vaimusilmas, kuidas vürst L minu jutu salvestust kuulab, millestki aru ei saa ning lõpetuseks nendib ohates, et see mees on vist tulnukas. Aga õnneks on minusuguseid tulnukaid teisigi ja ühe osaga neist ehk Vabaerakonna esinduskoguga koguneme me sel nädalalõpul Pedasele. Ikka sellepärast, et omavalitsusreform muuta inimeste ja kogukondade keskseks.