Kõik valimised on välja mõeldud demokraatia arendamiseks. Erinevaid valikuid teeme igapäevaelus pidevalt. Neid, kes paberile pandud käsulaudade abil meie riigi ja rahva elu suunavad ja korraldavad, valime kohalikule mäele iga nelja aasta järel. Tõsi, osa Toompea ülikuid pääsevad Olümposele mitte rahva tahtel, vaid parteinimekirjade järgi. Neid on 101 riigikogu liikme hulgas iga neljas-viies. Pole paha, ütlevad ühed. Täitsa jama, ütlevad teised.
Mis on seekordsete valimiste suurim eripära? Vastust pole ilmselt raske leida – äärmiselt pingestunud rahvusvaheline olukord. Iga jumala päev loeme, kuuleme ja vaatame rindeteateid Ukrainast, Lähis-Idast ja isegi koduselt Läänemerelt. Käimas on maailma jõujoonte uue ümberjagamise protsess ja nagu sellistel puhkudel ajaloos varemgi sageli juhtunud – võib minna suuremaks ja suisa ülemaailmselt madinaks.
Valimiste peateemad?
Julgeolek kindlasti. Selle teema sissejuhatamiseks on võimsa reklaamirünnaku teinud Reformierakond, mille esimees sammub kindlalt edasi mööda Ämari militaarlennuvälja tõusu-maandumisrada. Nii nagu see betoontee on mõeldud kaheks lendamisega seotud manöövriks, võib ka peaministri puhul igaüks vabatahtlikult mõelda, kas ta äsja maandus või kavatseb kohe-kohe sinavasse taevalaotusesse tõusta.
Selline äkiline algus on ära kohutanud ja üsnagi sarnaseid mõtteid avaldama pannud ka kaks ‘ajaloolist’ vastasjõudu – tuntud ajakirjaniku Kalle Muuli ja Tallinna linnapea Edgar Savisaare. Savisaar arvab nimelt, et oravad üritavad saavutada riigikogus üksinda täisvõimu ja kõik teised erakonnad opositsiooni lükata. See on tal endal ju pealinna volikogus õnnestunud. Muuli aga kardab, et reformarite jätkuval juhtimisel võivad Eestis demokraatiasambad murenema hakata ja lõpuks hoopiski kokku variseda.
Sotsid on alustanud mahedamalt ja sukeldunud hauatagustesse maailmadesse. Nad on suutnud avastada, et mitmel meie vundamendikirjanikul oli juba sünnist saadik parteiline puue, kusjuures sotsiaaldemokraatliku kallakuga.
Täna opositsioonis istuvad IRL ja Keskerakond on alustanud millegipärast valimiste eelreklaamimise perioodiks nimetatavat aega üsna madallennult. Isamaalised respublikaanid tulid juba mõni aeg tagasi välja mõttega suurendada tunduvalt tulumaksuvaba miinimumi ja miinimumpalka. Ninasarvikud on kleepinud Tallinnas vähemalt ühe bussi külgedele oma noortekogu liikmete näoplakateid. Võib-olla ka rohkem, kuid ühte olen ma isklikult näinud. Kui väga pingsalt otsida, siis võib ilmselt ka 20 uue bussi ülesrivistamist Vabaduse platsile lugeda valimiste niinimetatud eelreklaamiks. Jõulud ja aastavahetus tulevad aga paratamatult peale ja tõeliseks poliitiliseks kähmlemiseks läheb alles pärast aastavahetuse pohmellist toibumist. Kes esimesena kaineks saab, sellel on ka väikene ajaeelis.
Majandus ja riigireform. Need teemad on täna muidugi väga kuumad. Eesti ärimehed on hakanud kunagi reformimeelset Reformierakonda süüdistama mugavustsooni langemises. Eeskõnelejatena on minu arvates selles debatis välja koorunud kolm meest: jurist ja kunagine justiitsminister Jüri Raidla, ettevõtja Indrek Neivelt ja endine riigiminister Raivo Vare.
Eesti majanduse arengunäitajad püsivad kahjuks praegu virtuaalsetel statistilistel manipulatsioonidel. Selle aasta esimese kvartali miinus muutus üleöö statistikahiromantide käes teises kvartalis tubliks plussiks, kuigi analüüsi aluseks võetud nii-öelda sisendid olid negatiivsed. Kolmas kvartal on nagu reega saanisõit, hästi libedalt ja rõõmsalt allakäigumäest. Peamine argument on, et hästi libiseb.
Teadlased on muidugi üritanud eelkõige päevapoliitikast lähtuvatele majandus- ja haldusreformi otsustamatustele jõudumööda vastu seista, kuid paraku igaühest Endel Lippmaad ei saa. Teadlaste esimissioon on süveneda oma eriala nähtamatutesse ja esmapilgul võimatutesse sügavustesse. Kui riigi asjad kipuvad aga väga kiiva kiskuma, siis on nii teadlaste kui erinevate erialade spetsialistide vääramatu õigus toppida oma nina ka poliitikasse. Ega nad pole seal loomulikult eriti teretulnud, kuid häda ajab ka kõige ettevaatlikuma härja poliitilisse kaevu.
Partsi porgandid
Uute rongide toomine Eesti raudteemaastikule oli tänuväärne ettevõtmine. Kuigi ma satun Balti jaama haruharva, oli tookordne elamus lausa rahvusromantline. Perrooni viiel teel seisid ridamisi värvilised ja väga moodsad rongid. Sõitsin ühega neist Keilasse ja hiljem ka Raplasse. Väga lahe oli. Ajakirjanikuna ajasin juttu ka reisijatega. Nemad olid siis veel rõõmsad. Selgus, et sellise mugavuse nimel olid nad valmis kaks aastat kannatama, sest peatuste perroone tehti uute rongide ootuses tunduvalt madalamateks ja pensionäridel ja lapsevankritega reisijatel oli tükk tööd ja lausa mägironija oskusi vaja vagunisse jõudmiseks. Aga see kannatati helge tuleviku nimel ära.
Täna on riigiettevõte Elron muutunud Eesti raudteereisijate jaoks saatanaks. Kas viga algas juba nende rongide hankest ja võimendus ebapädeva juhtkonna abil? Kõige kurvem on see, et keegi tänastest riigijuhtidest ei suuda adekvaatselt hinnata ega rahvale vastust anda, milles kogu selle jama algpõhjus peitub. Tänases valimiste kontekstis on eriti huvitav, et needsamad ilusad värvilised porgandirongid võivad mõjutada hääletustulemusi 1. märtsil riigikogu valimistel. Miks see võib juhtuda, selgub ehk alljärgnevast jutust.
Harju-Rapla otsustab
Suure tõenäosusega võtab Lasnamäe, Tallinna kesklinna ja Pirita valimisringkonnas kandideeriv Edgar Savisaar omad paarkümmend tuhat häält. Reformierakonna kants on siiani olnud valimisringkond, kuhu kuuluvad Harju- ja Raplamaa. Andrus Ansip tegi seal eelmistel valimistel oma parima tulemuse üle 20 000 häälega. Sellest ringkonnast pääseb riigikogusse suurim arv saadikuid, 14. Konkurents on väga tihe. Omavahel konkureerib Eesti poliitiline eliit. Ansipi asemel astub võitlustulle partei ja valitsuse pealik Taavi Rõivas. Sotse esindab nende liider Sven Mikser. IRL on kaalukausile pannud oma peaministrikandidaadi Juhan Partsi. Keskerakond tuleb välja ühe oma juhtfiguuri ja riigikogu asespiikeri Jüri Ratasega. Mikseri ja Ratase saatus ei sõltu suure tõenäosusega nende suhetest selle piirkonnaga, sest neil lihtsalt pole neid (valimis)suhteid eriti olnud. Nende suhtes kehtib ilmselt rohkem iga valija isiklik sümpaatia, mis muidugi ei välista ka poliitilist hinnangut.
Hoopis teine teema on Rõivas ja Parts. Märksõnaks võib siin saada juba eelpool mainitud Elron. Parts tellis küll uued rongid, aga Reformierakonna juhitud valitsus kinnitas Juhani valiku. Kujutage nüüd ette Rapla ja eriti Tallinna rongiliinil elavat Harjumaa valijat, kes on ausalt hääletanud oravaid ja peab nüüd tunnikese laeni täis tramm-rongides kõlkuma ühel jalal ja hapnikupuuduses pealinna tööle sõites. Esimene meeleviha langeb muidugi Partsi kapsaaeda. Aga seejärel võib pahameel jõuda ka oma lemmikerakonnani.
Täna on siiski veel vara ennustada võimalikku lõpptulemust. Nagu öeldud, läheb tõeliseks madinaks ja vaatemänguks läheb jaanuaris. On ju pildil veel kolm-neli riigikoguvälist erakonda, kelle tulevik sõltub eelkõige sellest, kas nad suudavad omavahel kokku leppida ja ühise nimekirjaga valimistele minna.