Laupäeval lehvivad üle Eesti sinimustvalged lipud, mil meie riigil täitub 25 aastat iseseisvuse taastamisest. Selle vabaduse võitsime endile ilma relvade ning vägivallata, kuid kindla otsusega. Tabasime ära võimaluse, mis tõenäoliselt ei oleks enam niipea tulevikus kordunud ning kirjutasime ühele etapile uue lõpu. Oli ju tollal kommunistlikus süsteemis tõsine kriis, aga ka rahvusvahelisel pinnal näitasid märgid, et muutuste aeg on käes. Lõpuks saime võimaluse hakata üles ehitama oma Eesti Vabariiki. Lisaks meie endi otsustavale sammule oli väga oluline ka teiste riikide toetus, kes meie iseseisvust tunnustasid.

Vabadusega harjub inimene kiiresti ja mälust kaob see, mis valitses Eestis tollal. Aeg on palju edasi läinud ja tollane režiim tundub küllalt kauge minevik. Aeg paigal ei seisa ja tegutsedes kipub lausa lendama. Usinasti hakkasime üles ehitama oma riiki. Olime selleks kaua aega valmistunud, suurt teotahet täis. Kas me täiesti valmis selleks olime, kindlasti mitte. Puudus ju vajalik kogemustebaas. Kuid sellele vaatamata oleme loonud ühe inimpõlve jooksul räsitud kodumaast sellise riigi, kus on turvaline ja hea elada. Selleni pole jõudnud mitte kõik totalitaarsest ja vägivaldsest okupatsioonist väljunud riigid.

Huvitav on mõelda meie maakonna positsioonile tollal. Augustikuu ärevate sündmuste keskpunkt oli kahtlemata Tallinn, kuid julgeoleku kontrolltsooniks oli kogu Harjumaa. Paljudel harjumaalastel on omad mälestused 1991. aasta 20. augustiga ning sellele eelnenud sündmustega. Sadakond kilomeetrit lõuna poole, ja elu oli märksa rahulikum, inimesed ei tundnud seda hirmuvalitsust, mida tundsime meie, harjumaalased. Harjumaa oli kõige strateegilisem piirkond Nõukogude Eestis. Õhu- ja mereväravad tähendasid kinnist tsooni. Meie rannik oli terve suurimpeeriumi piir, aken Euroopasse. Päris kummastav on mõelda sellele praegu, et need armastatud mered ja rannad ei olnud päriselt meie omad. Praegu, kui meie rannajoon on meie suurim uhkus, mida omavalitsused on kahekümne aastaga tublisti korrastanud ja arendanud, luues kauni elu- ja puhkekeskkonna oma inimestele.

Olgem ka ise uhked selle üle ning tunnustagem meie endi püüdlusi ning hakkamasaamist ka keerulistes majanduslikes olukordades, mis on mitmetel riikidel valmistamas täna tõsiseid raskusi. See kõik näitab meie rahvust ning meie iseloomu. Ma usun, et selle pinnalt saame liikuda aina edasi ning ületada mistahes probleemid. Meis on seda, mida saame nimetada edasiviivaks jõuks. Palju õnne meile kõigile!