Täna, Tartu rahu 95. aastapäeva künnisel, on lausa sundvajalik küsida: kui kaitstud on iga inimene Eesti Vabariigi territooriumil; kui kaitstud on see riik ise. See küsimus on seda vajalikum, et alles hiljaaegu rööviti meilt kodanik Eston Kohver. Seegi rööv kuulub nähtuste hulka, mida kaitsejõududes on hakatud nimetama “uus normaalne olukord“.
Normaalne oli meie jaoks olukord ehk sinnamaani, kui aasta tagasi, veebruaris 2014, Vene väed okupeerisid Krimmi poolsaare. Sealt alates hakkasid ärevust tekitavad sündmused eskaleeruma: strateegilised pommitajad TU 95 (võimelised kandma ka tuumarelva) ilmusid meie piiride vahetusse lähedusse, Vene vägede õppuste mastaabid aina kasvavad, üha sagedamini toimuvad suurte väeüksuste lahinguvalmiduse kontrollid; Läänemerel, aga ka Soome lahes on tuvastatud senisest tunduvalt rohkem allveelaevu; ja kõige hirmsam – otsene sõjategevus Ukrainas. Kõik see kõneleb üht: karu näitab muskleid. Ainult milleks tal seda pärast 20 aastat rahuuinakut vaja on?
Venemaa, õigemini Putini ja tema kliki, mitte Vene rahva, ambitsioonid on suured. Ja läänele tahetakse näidata, et oma ambitsioonide saavutamisel ei põrkuta tagasi ka sõjaliste vahendite kasutamisest. Iga suurõppuse, aga veel enam lahinguvalmiduse kontrolli saab käigu pealt pöörata sõjategevuseks; kui ehitatakse allveelaevu, siis tuleb neid ka katsetada – seda tehakse just Läänemeres, ka Soome lahes. Venemaa ambitsioonide hulka kuulub ka kontroll Põhjapooluse üle – selleks loodi hiljaaegu eraldi Põhja väekoondis, mis sel aastal planeerib ka esimest dessantväelaste õppust Arktikas.
Mis peataks Vene juhtkonna agressiivsuse? Lääne poolt ehk selge sõnum: meie ei jäta Ukrainat kunagi. Sellist sõnumit pole paraku antud. Krimmi annekteerimine neelati vaikides alla. Ja nüüd vaieldakse Euroopa Liidu juhtide tasandil, kas karmistada ühiseid sanktsioone või hoopis jätkata eraldi läbirääkimisi meie suure idanaabriga. Küsimata sellest, kui kindlalt suure karu külje all tunnevad end naabrid.
Järelikult on Eesti kaitsmine “uues normaalses olukorras“ ikka Eesti enda asi. Loomulikult koos teiste naabrite, koos NATO partneritega. See, mis meie esiisade poolt 95 aastat tagasi Tartu rahuga fikseeriti, ei tohi kaduda.