Rootsi kirjaniku Kaupo Meieli arvates tuleks Eestisse luua lootusministeerium, mis koordineeriks lootuste tekkimist ja luhtumist, jagaks lootusi vajadusel ümber ja hävitaks lootusetuid lootusi. Igas inimeses tekivad teatud lootused enne valimisi, kuid kunagi ei või teada, kas valimishäälega rahvaesindajatele usaldatu ka ellu viiakse. Tänavustel valimistel rõhuti vajadusele maksta madalapalgalistele kõrgemat töötasu ning lastega peredele suuremat lastetoetust. Need on justkui täitumas, ometi ei oodatud aktsiisitõusu või erakoolide rahastamise lõpetamist.

Erakoolide lootus tegevtoetusele täideti 2011. aastal. Ette ei osanud keegi näha, et nelja aasta pärast toetuse maksmine lõpetatakse. Haridusministeerium väidab, et raha erakoolidele tegevustoetuseks eraldamine takistab raha eraldamist munitsipaalkoolide jaoks. Niiviisi lootused õõnestavad teiste lootuste jalgealust. Või kas on lootused need, mis teiste lootuste jalgealust õõnestavad – pigem ehk ebapädevad lootuste ümberjagajad? Ehk ei oska me ära tunda ja valida end esindama inimesi, kes oskaksid meie lootustega ümber käia nii, et need püsiksid elujõulised?

Valimiste eel langetab iga inimese sees tegutsev lootusministeerium otsuse mõne erakonna või kandidaadi kasuks. Kuidas olla kindel, et inimesed, kelle kätesse oma soovid usaldame, peaks neid sama olulisteks kui meie? Kuigi riigikogu valimistel valijate arv pisut kasvas, peegeldab usalduse kadumist rahvaesindajatesse eelkõige elanikkond, kes ei lähe valima ja kelle seisukohad ja vajadused püsivad nende endi lootusministeeriumides suletud uste taga peidus. Kuidas saavad vaid 16-aastased noored, kes hakkavad järgmistel omavalitsuste valimistel oma lootusi rahvaesindajatele usaldama, vältida juba õrnas eas pettumist?

Lootusministeeriumi, kust nõu küsida ja mis eristaks lubadusi ja soove, mida on võimalik täide viia neist mis on ellu viidamatud, praegu kavas asutada ei ole. Küll aga saame tõhustada lootusministeeriumide tööd iseendis põhimõttega “usalda, aga kontrolli!”