Suvi on reisimise aeg. Lennukiga, laevaga, rongiga. Aga miks mitte ka jalgratta ja seljakotiga.

Suvi ja reisimine on aga ka tähelepanekute aeg. Mis mujal teisiti ja paremini tehtud. Kes üle mitme aja jälle Prantsusmaale juhtub, märkab tõenäoliselt kohe, kui kiirelt on edasi kihutanud jalgratta-ühistransport. See ettevõtmine, mis aastat kümme tagasi vuras alles „kolmerattalisel“, on nüüdseks suured rattad alla saanud – jõudsasti kasvanud. Ükskõik millises Pariisi – aga ka muu – linna osas liikuda, ikka võib kohata rattaparklaid, kust inimene saab minimaalse tasu eest jalgratta rentida, et siis peale kasutamist see jälle parklasse paigaldada. Ja mitte tingimata samasse seisukohta. Võib koduparklast kuskil äärelinnas jalgratta laenutada ja siis südalinnas, Champs-Elysee`s nurgal see parklasse jätta, et töö lõppedes jälle kodu poole startida. Sellest pole midagi, et ratas sama pole või vahepeal sellega keegi teine oma hädapärased sõidud ära teinud. Rattad on kõik (peaaegu) ühesugused ja avalikus kasutuses, sõidukaartki kehtib neile nädala või ka kuu või ainult mõni ööpäeva jagu. Või isegi tunni. Lihtne elektrooniline süsteem fikseerib kellaaja, mil ratas kasutusse läks ja mil see parkimispaika tagasi jõudis.

Oleme oma kergliiklusteede arenguga/arendamisega hästi hakkama saanud – mõnest vallast jalgrattaga Tallinna jõuda või Tallinnale ring peale teha pole enam küsimus. Ehk jõuame aga oma kergliiklusteedega ka nüüd niikaugele, et igaühel neil võimalik liigelda oleks. Ka neil, kel omal veel jalgratast pole. Või kes meile kaugemalt külla tulnud. Näiteks Pariisist.