Mitmed sõjalis-poliitilised arengud mujal Euroopas ning Lähis- ja Kesk-Idas ei tohiks jääda lehetäiteks hapukurgihooajal. Kui nad ei ulatugi otse meieni, mõjutavad nad meid ka eemalt. Üks selliseid on suurvene ideoloogia, Krimmi annekteerimise ning Aasovi-äärse Ukraina separatismi „vaimne“ alus. Sotsiaalmeediale jms lisaks on see dokumenteeritud vene akadeemiliseski publitsistikas, kus tees Ukrainast kui põlisest Venemaa osast koos Krimmi poolsaarega on vaid Vene ajalookirjutuse üks nähtavaid tippe ilma põhjata, millele see toetub.
Toetub see aga paljudele probleemidele, millest mõnda saab sõnastada siiski küllalt lihtsalt. Üks on see, mida õieti tähendab kohanimi „Ukraina“ ja teine see, milline oli Kiievi Venemaa sünnilugu. Ka nüüdne eestlane on harjunud mõtlema, et Ukraina on piiriala Moskva Venemaa ja Musta mere vahel. See on eksitus. Ajalooliselt esimesena tuli käibele mõiste Galiitsia Ukraina, st piiriala Ungvári ja Ternopili (viimane on eesti keelde tõlgitav nagu Laukapuu-ala), tegelikult siis Ternopili-tagune. Puna-Vene (Lviv), Valgevene (Polatsk) ja Must-Vene (Nava Hrudak, meie keeli Uusküla) jäävad Galiitsiast juba väljaspoole. Ukraina ja Poola kui administratiivüksuste korduvate jagamistega on Ukraina nimi nihkunud järjest idamale eeskätt nende rahvaste arvelt, kes ei ole algupäraselt idaslaavlased. Ukraina föderaliseerimine poleks niisiis muud kui sealse maa uus jagamine ses suhtes, kes kontrollib Musta mere põhjarannikut. Samalaadne küsimus on tuha all ka Eestis: kes kontrollib meie põhjarannikut?
Varaseim kirjalik teade Kiievi olemasolust pärineb X sajandi algupoolest, ligikaudu aastast 930. Kiiev oli siis kaubalinn mitme trassi ääres, mis tingis tõsiasja, et ta oli polüetniline ehk nagu nüüd on moeks väita, multikulti. Tema esmaseks partneriks ei olnud Moskva, vaid hoopis Novgorod, kuna see asus varjaagidest kreeklaste juurde kulgeva kaubatee ääres, sidudes seega (ma lihtsustan!) Valge mere kaldaid Balkani poolsaare lõunatipuga ja sealt edasi Lähis-Idaga. Küsimust Kiievi esiajaloost võib niisiis tõlgendada ka küsimusena, mida tähendab „Vene“.
Ühest seletust ei ole, sest see mõiste on poliitiline. Poliitiliseks on muutunud ka sõna „ukrainlane“, kuna Galiitsia ukrainlane ei taha praegu, et teda võrdsustataks nn ida-ukrainlasega ehk siinkirjutaja mõistes Ukraina Vabariigi Aasovi-äärse venekeelse endise Ukraina NSV kodanikuga. Kui nad ise teevad üsna ranget vahet, mismoodi siis meie kui eestlased paneme nad kõik ühte patta? Kiievi Venemaa tähendas esiotsa kindlus- ja kaubanduslinna, mis kontrollis transiiti peamiselt Ida ja Lääne vahel ning kus valitses kreeka-katoliku usk juba lahus sellest, mis toimus Konstantinopolis. Valitses, mitte ei ainuvalitsenud.
Kõik eespooltoodu sarnaneb väga sellega, mis toimub praegu. Venemaa ei lepi sellega, et ta on Euraasia marginaal. Kui ta seda oleks, oleks Kiievi Ukraina tähtsam kui Moskva Venemaa. Jah, aga kus asuvad Eestile kõige lähemad suured turud?