Riigikogu majanduskomisjoni liikmena on hea meel, et lõpuks ometi käsitleb parlament eelnõu, mille seadustamise järel saavad omavalitsused riigilt nii tasuta kui ka osalise tasu eest maad selleks, et arendada kohapeal ettevõtlust. Täna kurdavad paljud omavalitsusjuhid, et riik annab kas väga pika hambaga või siis üldse mitte omavalitsuste käsutusse maad, kuna ei ettevõtluse toetamine ega ka uute töökohtade loomine polevat otseselt omavalitsuse ülesanne. Pean seda suureks probleemiks, mistõttu töötasin aasta tagasi selle nimel, et koalitsioonileppesse jõuaks lubadus, mis soodustab nii omavalitsustele ettevõtluse arendamiseks maa andmist kui ka seda, et maapiirkondades toetaks riik ettevõtjaid elektrivõrguga liitumisel. Loodan, et valitsus saadab viimast reguleeriva eelnõu peagi riigikogusse.
Teiseks ootab riigikogus kinnitamist eelnõu, mis kaotab piirangu, mille kohaselt ei tohi riigikogu liige osaleda valla-ja linnavolikogu töös, andes saadikutele taas võimaluse rääkida kaasa oma elukohajärgse omavalitsuse elu korraldamisel. Antud muudatuse rakendumise korral kaob ära nn peibutuspartide probleem ja kohalike inimeste toetuse pälvinud saadikud saavad täiel rinnal osaleda kogukonna otsustusprotsessides. Pean seda väga õigeks sammuks. Kui järgmistel kohalikel valimistel peaksid Viimsi inimesed mind taas usaldama, siis hakkan kindlasti Viimsi volikogus tööle. Mujal Euroopas on väga tavaline, et parlamendisaadik või isegi minister osaleb kohalikku elu puudutavate otsuste langetamisel, mis muuhulgas aitab vähendada riigi ja kohaliku tasandi vastandumist.
Kolmandaks suureks väljakutseks pean ma tööd haldusreformi seaduseelnõuga. Siin ei saa ma kuidagi nõustuda peaministriga, kes soovis, et haldusreformi arutelu käigus ei mindaks detailidesse. Vastupidi. Minu arvates ei ole oluline mitte vorm, vaid sisu ehk siis valitsuse esitatud üldsõnaline reformikava tuleb täita sisuga. Näiteks vajavad vastuseid küsimused: kuidas jääb pärast valdade liitmist ka suures omavalitsuses kostma äärepiirkondade hääl? Milline on rahastamismudel, mis aitaks kasvatada maavaldade ja väikelinnade tulubaasi ja annaks ühinejatele teadmise, mis tuludega saavad nad tulevikus arvestada? Usun, et eesootavad vaidlused on vaidlemist väärt, et tulemuseks ei oleks mitte ristike seinal, vaid inimestest ja nende heaolust lähtuv reform.
Neljandaks loodan ma, et juba õige pea jõuab riigikogusse tervise-ja tööministri poolt algatatud seaduseelnõu, mis piirab alkoholireklaami, vähendab alkoholi kättesaadavust alaealistele, teeb alkoholi kauplustes vähem nähtavaks ning keelab ära alkoholi müügi tanklates. Teiste riikide kogemused tõestavad, et need sammud koosmõjus vähendavad joovastavate jookide tarbimist. Otseseid alkoholisurmasid on Eestis aastas üle tuhande. Viinakuradi tõttu kaotatud töötundide ja eluaastate hulk ning vähenenud tootlikkus lähevad aastas riigile maksma ligi 400 miljonit eurot. Rääkimata lahku läinud peredest ja eriti laste hingehaavadest. See kõik näitab kujukalt, et ministri ettepanekud tuleb ellu viia.
Viiendaks tahan välja tuua põhimõtte, mille eest olen võidelnud pea kümme aastat ja kus nüüd on tunneli lõpus näha valgust. Eestis on pikalt kehtinud olukord, kus tööandjate investeeringud masinatesse ja seadmetesse on maksuvabad, aga inimeste tervisesse maksustatud erisoodustusmaksuga. See ei ole normaalne. Sotsiaaldemokraatide survel on kohe-kohe jõudmas riigikogusse eelnõu, mis lubab tööandjatel, kes on valmis toetama oma töötajate sportimisharrastusi või terviseedendamist, teha seda aastas 400 euro ulatuses maksuvabalt.