Me keel on me suus ja peas, mõnikord paneme kirja. Suust lendab sõna kiiresti ning tagasi seda enam ei saa. Mõttesse võibki mõni sõna jääda. Kui asume sõna kirja panema, peatume korraks, mõtleme. Niisama pole vaja aega ja jõudu raisata, et rumalust mustaga valgele sättida. Kirjutamine teeb inimese ettevaatlikuks. See pole enam niisama loba. Kui tundub, et läks valesti, saab parandada.

Kui nii mõelda, peaks kirjalikes tekstides vigu vähem esinema. Tundub aga vastupidi – kui me kellegagi vestleme, ei pane me tähele, et ta vigu teeks (kui tegu pole inimesega, kes ei räägi oma emakeeles). Kui aga asume sama inimese kirjutatud teksti uurima, võime vigu leida kuhjaga. Milles asi – muidu tark ja tore inimene, rääkida oskab, aga kirjutada mitte?

Nagu miskit kirja pannes on meil teksti võimalik muuta, parandada, lühendada jne, on meil seda võimalik põhjalikult uurida ka tagantjärele. Suulise kõne puhul aga – nagu pillume me sõnu kiirelt, võtame me ka sõnumi vastu. Vigade parandust ei toimu. Sain aru, selge.

Kirjutamine on siiani ümbritsetud pühalikkusega – niisama jama ei kirjuta, ja kui kirjutadki, siis tee seda korrektselt – jälgi õigekirja, grammatikat, lauseehitust, teksti ülesehitust, väldi soovimatut mitmetähenduslikkust jne. Kirjalik tekst on siiani püha tekst – kui seal on vead, tuleb need kõrvaldada. Kirja panemine on raskem kui rääkimine, tähendab, seda tuleb teha hoolikalt.

Kirjalik tekst on seotud ka usaldusega. Kuivõrd me teame või vähemalt eeldame, et teksti on parandatud, toimetatud, et eemaldada vead ning tahtmatud kõrvaltähendused ja allusioonid, siis loeme me seda samamoodi, nagu kuulame head sõpra kõnelemas – me usaldame teda. Ta ei valeta, ta ei vassi. Vähemalt võiks see nii olla.

Aga võta näpust. Usaldust saab ka kuritarvitada. Vigadeta tekst pole veel vahetu ega tõtt rääkiv. Kui kasutada kaht vastandpaari – vigane/vigadeta ja tõde/vale – saame tekstid jagada neljaks: vigane vale, vigadeta vale, vigane tõde, vigadeta tõde. Kui mõelda, milliseid tekste me kõige meelsamini loeme, siis ikka veatuid. Selles tähenduses pole meil ju vahet, kas tegu on tõe või valega. Peaasi, et on ilus. Koleda valega pole midagi peale hakata.

Ka vigaselt kirja pandud tõdeon ebameeldiv.

Kui kirjalikus tekstis on kõik toimetamised ja parandused juba teksti “sees”, siis suulise kõne puhul tulevad parandused tagantjärele. Pole vahet, kas parandatakse grammatikat, täpsustatakse mõne sõna soovitud tähendust või muudetakse mõtet. See kõik on “tagantjärele tarkus”. Soovimatu viga on juba kuulajani jõudnud ning võib panna teda muigama, kahtlema või koguni ehmuma.

Kirjakeele üle on kontroll pidev ja kollektiivne, kõnekeele üle juhuslik ja individuaalne. Kõnekeeleks pean ka võrguvestlusi sõbra-tuttavaga (“a mis muidu teed”, “vbl liigun õhtul vabakale”).

Seega, kui ilmub ajaleht või raamat, on kõigil “õigustatud ootus”, et seal pole vigu. Vähemalt selliseid, mis kohe silma jäävad, lihtvigu. Hooletusvigasid me mõistame, juhtub ikka. Aga kui näiteks ostad poest üsna kalli hinna eest raamatu, kus on tõlge 20. sajandi ühe kuulsama prantsuse filosoofi tekstist, siis lihtvigu sealt leida ju ei tohiks. Ometi on seal sõna “tagantjärgi”. Olgu, seda saab kõneldes isegi mõnikord kasutatud. Kuid fakt on see, et sellist sõna eesti keeles pole.
Aga nüüd, kui raamat ilmunud, on see tagantjärele tarkus. Nagu targad ikka ütlevad.