Tahtsin juba pealkirjaks panna suvepealinn Pärnu, aga tekkis väike tõrge. Pärnu on ju Eesti armastatuim suvituskoht juba üle-eelmisest sajandist ja lörtsida see ära mingite mänguliste pealinnatiitlitega pole vähemalt minusugusele endisele pärnakale kohane. Nüüd juba üle veerand sajandi tallinlasena käin ikka vähemalt korra aastas Pärnu lahes ujumas. Seekord olin sünnilinnas natukene pikemalt eelmisel nädalal. Kuum oli siis ja kuum on ka sel nädalal kogu Eestis. Oma lõuna-edela suunalise lahe ja plaažiga Pärnu on muidugi põhjaranniku külma merega võrreldamatu. Linna saatus sõltub aga paraku selgest taevast ja päikesest. Omal ajal, juba taasiseseisvunud Eesti ajal, otsustati, et Pärnu peab jääma ainult kuurortlinnaks ja tasapisi hakkasid kaduma toidutööstuse alustalad. Pole enam piimakombinaati, lihakombinaati, leivatööstust, kalakombinaati, õlletehasest rääkimata.
Linnaisad on Pärnut korrastanud päris usinalt. Vallikäär ei haise enam solgi järele. Kaunis paik on disainitud ja ehitatud mõnusaks kultuurkohaks, rannapark on korrastatud ja uuendatud. Eesti arhitektuuri funktsionalismi isa Olev Siinmaa poolt juba esimese Eesti ajal projekteeritud Rannahoone tagusest räämas alast on saanud tõeline laste mängumaa. Endiselt eksisteerib plaažil naiste paradiis, mille lähedusse õnnestub meespiiluritel jõuda naabrivalve tingimustes ainult rangeid konspiratsioonireegleid järgides. Pärnu ärimehed on ehitanud uusklassitsistlikus stiilis mudaravila kõrval asunud katlamaja asemele suursuguse vesiravila-hotelli Hedon ja elustanud sellega ka aastaid ula peal olnud mudaravila. Õnneks peab ütlema, et uus ja piisavalt õhulise mulje jättev Hedon ei tapa oma olemasoluga ära ühte Pärnu sümbolit. Pärnu on üks keskmine Eesti linn, mille elus kajastuvad piisakesena kogu riigi ja rahva rõõmud ja mured.
Pärnu rand kui sõjatanner
Minu manalateele läinud ema rääkis aastaid tagasi, kuidas ta ühel sõjasuvel kuumal rannaliival pleesitades elas üle punakotkaste hävituslennukite rünnaku. Aasta pidi olema siis 1944, sest nõukogude armee okupeeris Tallinna teistkordselt 22. septembril 1944. Sellel suvel oli Eestis ja Pärnus veel saksa võim. Oli samasugune päikeseline päev, nagu viimastel nädalatel, mil loodus on puhkajaid õnnistanud. Hävitajad ründasid lõuna suunast ja ilmusid välja päikesest. Enne kui keegi jõudis midagi märgata, pikiti rannaliiv kuulipildujate tulega. Üllataval kombel olevat ema läheduses päevitanud meesterahvas jõudnud peaaegu välgukiirusel katta oma kehaga raseda kaaslase. Kuna paanikas rahvas pärast rünnakut rannast pages, siis ei osanud ema öelda, kas ohvreid ka oli.
Eelmise nädala neljapäeval üllatas aga Pärnu rannaliival päevitajaid tugev taevast kostev mootorimürin. Ja vaata imet, üle linna lendas neli suurt helikopterit. Need, kes Eesti õhuväest ja selle arenguvõimalustest midagi teavad, ei arvanud muidugi, et meie armee on saanud tõhusat täiendust. Hiljem internetist vaadates selgus, et tegu oli nelja USA Black Hawck tüüpi kopteriga, mis saabusid Eestisse seoses ühisõppustega NATO relvajõudude koosseisus Eestis baseeruva USA maaväe õhudessantbrigaadi kompanii 150-mehelise üksusega.
Black Hawk on mitmeotstarbeline – kopterit kasutatakse üksuste transportimiseks, vigastatute evakuatsiooniks, lahingujuhtimiseks ja muudeks ülesanneteks. Reaktiivmürskude, rakettide, pommide ja kuulipildujatega varustatuna on Black Hawk tõhus ründevahend. USA on rakendanud neid ka Balkanil, Iraagis ja Afganistanis. Täiustatud Black Hawke kasutati Pakistanis Osama bin Ladeni tabamisel 2011. aastal. Ma ei tea, kui paljud inimesed tundsid neid võimsaid lennumasinaid nähes rõõmu, uhkust ja kindlustunnet, kui paljud aga olid vähemalt kergelt ärevuses, et mis värk on. Igatahes on vaikse kuurortlinna taevasse ilmunud aeg-ajalt jälle sõjatehnika, mis on kahtlemata märk tänase maailma rahutusest.
Maailm käärib kõva vungiga
Eestile on praegu kahtlemata kõige tundlikum Ukraina võitlus oma terviklikkuse ja iseseisvuse eest. Samas on see maailma globaalse arengu ja võitluse üks suhteliselt väikene osake, mis aga võib viia ka suurema sõjani. Loodetavasti siiski mitte tuumasõjani.
Külma sõja ajal oli maailm n.ö bipolaarne, kus domineerisid ja rivaalitsesid USA ja Nõukogude liit. Viimase lagunedes muutus olukord monopolaarseks. Täieliku võimu haaras USA, kes ei arvestanud enam ülejäänud maailma arvamusega. Näiteks Iraaki mindi ilma ÜRO mandaadita ja keemiarelva valega. Muidugi mõjus kaksiktornide langemine USAle ruineerivalt ja midagi tuli ette võtta, sest kombatavat vastasriiki ju polnud ja islamistid peavad partisanisõda. Kuid see ei õigusta veel suvalisele riigile kallaleminekut. Esigalgne edu innustas Washingtoni jätkuvalt eksportima nende arvates universaalset ameerika demokraatia mudelit. Kui bolševikud üritasid eksportida punaseid revolutsioone, siis USA värvilisi. See on viinud sadade tuhandete inimeste hukule. Stabiilsuse asemel on tekkinud suur ebastabiilsus mitmes maailma regioonis.
Uus jõud tulekul?
Tänaseks on aga mitmed maad jõudsalt ja kiiresti edasi arenenud. Hiljutise Lääne kriisi ajal kasvatasid need riigid oma majandust kahekohalistes protsendinumbrites. Need maad moodustasid poliitilis-majandusliku ühenduse BRICS (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, L-Aafrika Vabariik). Viimase 20 aastaga on nende SKT kasvanud 400%, n.ö Läänel (USA, Euroliit, Jaapan) ainult 60%. Täna räägivad BRICSi liidrid mitmepolaarsest maailmast. Eks selle ühenduse sees käib ka omavaheline rivaalitsemine (eriti Hiina ja Venemaa vahel), kuid esimeses etapis on eesmärgiks seatud USA ja dollari monopoli lõhkumine.
Brasiila kohtumise ajal pärast jalgpalli MMi lõppu otsustati moodustada uus Maailmapank omakapitaliga 100 miljardit dollarit ja reservkapitaliga samuti 100 miljardit. Samuti otsustati tihendada oma maade pankade koostööd. Esialgu ei plaanita ühtset valuutat, kuigi Hiina jüaanil (jüäänil) on suured lootused selleks saada. Kuna BRICS moodustab 40% maailma rahvastikust, on see ühendus väga suure majandusliku ja finantsilise potentsiaaliga. Võimalik, et ka seetõttu suhtub Venemaa president Vladimir Putin vähemalt esialgu Lääne sanktsioonidesse üsna ülbelt. Ta väidab, et piirangud aitavad hoopis kaasa Veemaa arengule, kuna nüüd tuleb ka endil jalad kõhu alt välja tõmmata ja mitte lootma jääda rikkalikele maavaradele.
Maailmakorra muutused on aga alati endaga kaasa toonud palju pahandust ja muret, sõdadest rääkimata.