Suvi oli kuum. Oli, sest enam ei ole ning peale selle sai ka puhkus läbi. Sellega, kuidas mulle puhkuseaegsed ilmaolud tundusid, lepib ka riigi ilmateenistus. Nende andmetel oli juuli keskmine temperatuur 19,6 kraadi, aastate keskmine on märgatavalt madalam: 16,7 kraadi. Seega, erakordselt kuum juuli. Ja kuiv. Kui muidu langeb juulis sademeid üle 70 millimeetri, siis tänavu 38. Ja päikest oli talumatult palju. Lõunamaiselt palju, aga me oleme põhjamaalased: jookseme kui kutsikad, kes esimest korda lund näevad, ringi päikese käes, kui märksa kogenumad päikeseinimesed lõunamaadest selle peale vaid pead vangutavad. Siestast pole haisugi. Ilmateenistuse andmetel paistis Eestis päike juulikuu jooksul 357 tundi, kui aastate keskmine on 280 tundi. Nii ränk erinevus paneb tagasi mõtlema, kas päike tõesti säras ka öötundidel.

Aga liigne kuumus tapab igasugu liikumise. Nagu liigne külmgi. Ei liigu enam keha, ei liigu enam mõte. Ainult masinad töötavad. Needki mõnikord vaevaliselt.

Kuigi eri ametkonnad soovitasid inimestel mitte päikese käes päeval viibida, ei paistnud sellest paljud hoolivat. Lühike on põhjamaa suvi ja sellest tuleb viimast võtta. Millised on tagajärjed, eks see lüüakse sügise alates kokku.
Igatahes kiiret ei olnud kuhugi.

Päike ja masinad

Suvel puhkuse ajal käivad paljud reisimas. Maarjamaise suvekuuma ajal ei ole vaja isegi lõunamaale sõita, piisab kohalikust päikesest. Sai ka ise sõpruskonnaga Eestimaal ringi tiireldud. Sai mindud Ida-Virumaale eelarvamusega, et tegu on kui teise riigiga. Tegelikult on seal ikka täitsa Eestimaa. Vene ja eesti keelt sai pooleks räägitud, viimasega saab vähemalt poodides ja söögikohtades kenasti hakkama. Kindlasti on kohti, kus ei saa, aga sinna ei käsi ju keegi minna. Valikuvõimalus on vabariigi idaservas täiesti olemas. Aga ilus on sealkandis küll.

Mõni huvitavam hetk muidugi oli. Näiteks Narva-Jõesuus, kus bravuurika seltskonnaga, üsna pikaks veninud autokolonn lehvitas akendest idapoolse naaberriigi mereväe lippe. Ju siis oli mingi kokkutulek. Dessant kindlasti mitte.

Aga aastate jooksul puhkuse režiim muutub. Reisil olles avanes seltskonnas mitu korda pilt: pingil istuvad lapsed ja täiskasvanud segamini, pihus-süles nutitelefon või tahvelarvuti, pilk süvenenult ekraanile suunatud. Mõni mängis, mõni luges uudiseid, mõni saatis kirja või sõnumit. Ja mõni ütleb selle peale, et nii ju ongi, nii see elu meil nüüd käib. Aga võib ka öelda, et nii pole olnud või et nii ei saa olema. „Nii ju ongi“ haaraks justkui olevikule lisaks kaasa ka mineviku ja tuleviku ning muudaks siin ja praegu toimuva loomulikuks, tähenduses, et teistmoodi ei saagi. Kümne aasta pärast tundub see sõrmega ekraani surkimine nähtavasti üsna kummaline.

Ja teisiti saab ikka. Ka aastal 2014. Võib-olla puhkuse pärast, võib-olla mitte, aga mina võrguelust reisi ajal ei hoolinud. Kosutav on küberilmast vahetevahel ka eemal olla. Ja kui midagi juhtub, siis juhtub nagunii, olenemata sellest, kas ma saan sellest teada või mitte.

Infot, mida kaasajal nimetatakse infomüraks (selle termini näol on tegu küll oksüümoroniga), saab vältida, kui selleks soov peaks tekkima. Ja masinaid, millega info sinuni jõuab.

Arvamus ja masinad

Aga miks sellest rääkida? Aga sellepärast, et ilmast sai juba räägitud.
Tegelikult hakkas puhkuselt tööle tulles silma, et sel nädalavahetusel toimub Arvamusfestival. Ja kui toimub ning tõenäoliselt seal midagi ka arvatakse, siis tuli teemad üle vaadata. Arvamusfestival on aja nägu, ja paljud teemad on sellised, mida möödunud aastal ehk poleks kavas olnud. Paar asja hakkas siiski silma, mis konkreetsest aastanumbrist ehk ei hooli. Ja üks oli konkreetselt seotud sellega, mida eespool kirjeldasin. Postimees tuleb festivalil välja teemaga „Inimene on muutumas masinaks, kas seda saab peatada?“. Üpris põrpiv teemavalik. Lause esimene pool väidab miskit üsna kindlameelselt, küsimus on niisiis ainult selles, kas seda protsessi on võimalik peatada. Hmm. Et ma olen siis masinaks muutumas. Pole paha.

Õnneks on teema juures ka lahti seletatud, mille üle arutatakse: „Kui palju hakkavad andurid ja masinad meie elu juhtima: kui ikka telefon ütleb, et sa pead tegema kümme kükki, kas sa siis teed? Kas me tahame või peaksime tahtma oma füsioloogilise toimimise kohta reaalajas infovoogu ning mida nende numbritega peale hakata?“

Esimene, kükiküsimus on muidugi näitlik, ja ega keegi tõsimeeli usu, et sõbrale helistamiseks peab kükke tegema. Idee pole muidugi halb, sest sporditegemine on teatavasti kasulik. Üks oluline asi, millest küsimuse püstitajad mööda vaatasid, on fakt, et telefonid ei programmeeri end ise küsima ega käskima, seda teeb ikkagi telefoni valmistaja ehk inimene. Seega kui telefon käsib kükke teha, ei tule ta selle peale ise, vaid selle käsu on talle omakorda sisse ehitanud inimene. Süüdistada masinat selles, et ta käitub nii, nagu inimene ta loonud on, on ju sama hea kui ehitada ilma akendeta maja ja siis maja süüdistada, et ta ei luba sul välja vaadata.

Mulle tundub, et siin on küsimus vastupidiselt püstitatud – kui masin hakkab ise „välja mõtlema“ küsimusi ja käske, siis on tegu juba eneseteadliku olendiga. Seega peaks hoopis küsima, kas masinad on muutumas inimeseks ning kas seda on võimalik peatada.

See selleks. Kui puhkuse juurde tagasi pöörduda, siis ei näinud ma telefoniga toimetavaid sõpru kükke tegemas. Ja nad tundusid täiesti inimlikud, mis siis, et masinatega aeg-ajalt jändasid.
Ja kui inimene teebki miskit nii, et tema käitumist võib pidada masinlikuks, ei tähenda veel, et inimene muutuks masinaks. Samamoodi ei nimeta me koera ega ahvi inimeseks, kui nad teevad miskit, mis meenutab inimese käitumist.

Sisend ja väljund

Palju hullem on olukord siis, kui inimesed peavad „masinlikkust“ juba loomulikuks (st me ei sea seda enam teadlikult kahtluse alla). Selle nädala kolmapäevases Postimehes kirjutab Arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liiva: „Minult ja teistelt festivalimeeskonnas on sageli küsitud sedagi, mis on Arvamusfestivali väljund. Vastu võiks küsida, mis on ühe loetud raamatu või vaadatud teatrietendused väljund. Väljund on iga inimese enda sees, midagi sisemiselt käivitades.“

Nii et ikkagi masinad. Meil ja meie tegemistel, arvamustel on sisend ja väljund. Nagu arvutil. Keegi ei saa meid peatada, kui soovime end ja ühiskonda kirjeldada masina metafoore kasutades. Mõnes mõttes on see isegi mugav, näiteks kui soovime ühiskonda kirjeldada kui kindlal eesmärgil loodud kooslust, mis ideaalselt „töötab“ ja toodab seda, mille jaoks ühiskond „ehitatud“ sai.

Puhkus, kui meenutada, on selleski mõttes tore aeg, et inimesed (tõenäoliselt) unustavad, et ükskõik, mida nad teevad, on neil ja nende tegemistel sisend ja väljund ning et nad on vääramatult masinaks muutumas. Kõige ükskõiksemad igasugu masinlikkuse ja sellega seotud metafooride vastu on lapsed, kel on ikka omad tegemised. Nagu aastaid tagasi. Või kümneid. Või sadu.

Veeta suvi masinatega, kellega inimlikult suhelda saab ja koos aega veeta, polnudki kõige halvem idee. Kükke ei kästud üksteisel teha.