Süüria Araabia Vabariik asub Lähis-Idas ja tal on väljapääs ka Vahemerele. Territooriumilt on ta Eestist suurem neli korda, elanikke aga 23 miljonit. 1967. aastal okupeeris Iisrael osa Süüria aladest – Golani kõrgendiku (1370 km2). Riigis elavad peamiselt araablased, aga on ka kurde, armeenlasi ja näiteks isegi tšerkesse, kelle asualaks oleme rohkem pidanud Taga-Kaukaasiat. Juhtivaks usuks on islam – 85%, ja omakorda moslemitest on 82% sunniidid.
Kuni I maailmasõjani kuulus riik Osmanite impeeriumi võimu alla, seejärel oli Rahvuste Liiga (ÜRO esivanem) mandaadi alusel Prantsusmaa kontrolli all. Reaalse iseseisvuse saavutas 1946. aastal. 1963. aastal sai võimule Araabia Sotsialistliku Taassünni Partei (Baathi Partei). 1970. aastal toimus Süürias sõjaväeline riigipööre ja võimule tuli Baathi sõjaväeline tiib eesotsas Hafez al-Assadiga. Temast sai president, kes juhtis riiki 30 aastat. Oluline on vahest siinjuures märkida, et nii sel ajal kui ka pärast Hafezi poja Bashar al-Assadi võimuletulekut isa surma järel 2000. aastal teostati Süürias ilmalikku võimu. Valitsev usund on küll islam, kuid see ei tee temast riigiusku. Kuigi Süürial on oma põhiseadus ja ka parlament (Rahvanõukogu) ning tegutsevad mitmed parteid, on võim kindlalt ühe partei käes. Bashar al-Assad on kuulutatud rahva ja partei liidriks ja tema poolt hääletas 2000. aastal ülemaalisel referendumil 97,2 % valijatest.
Miljonid põgenikud
Iga vähegi taiplik inimine on täna võimeline aru saama, et maailm on muutumises. Emake Maa on olnud pidevalt nii tektoonilistes ehk maakoore sisekihtide võimsates liikumistes, mis tekitavad nii maavärinaid kui hävitavaid hiigellaineid. Ka rahvaste liikumised on inimkonna ajaloos olnud vägagi mastaapsed, rääkimata teaduse tormilisest arengust. Milles on siis tänapäeva rahvaste rände probleem? Logistika ehk transpordiliinid on täna mitukümmend korda kiiremad, isegi päramootoritega kummipaatide jaoks. Võimsate inimjõgede vool ühest paigast teise, sadade kilomeetrite kaugusele toimub pea nädala jooksul. Võrdluseks võib öelda, et paljud eestlased sammusid kunagi prohvet Maltsveti järel paremaid maid Krimmi otsima aastaid.
Täna on rahvusvahelises meedias hoobilt päevakorrast maas pagulased Aafrikast, kes jätkavad tegelikult tavapärase matkatee – Itaalia, Prantsusmaa, Suurbritannia – ummistamist. Peateemaks on tõusnud Süüria põgenikud. Saksamaa kantsler Angela Merkel on lõpuks kinnitanud, et erinevalt eelmistele lubadustele hakkab Berliin väga karmilt välja selekteerima neid türklasi, bulgaarlasi, kreeklasi ja endisest Jugoslaaviast moodustunud riikide kodanikke, kes kleebivad ennast külge Süüria sõjapõgenike massidele.
Euroopa võimsaima riigi juht võib vajalikul hetkel kiiresti välja praakida keda tahes.
Kuid tänane seis pagulastega jätab euroliidu juhtidest mulje, et nad suudavad ette mõelda 24 tundi korraga. Korraks avavad piirid, siis jälle sulgevad need kähku. Mamma Merkel saavutas islamimaailmas suisa Ema Teresa staatuse, kui kutsus kõiki põgenikke Saksamaale. Täna pole enam Maltsveti aeg, paljudel on taskus mitte ainult utiilmobiilid, vaid nutikad ja iPhoned, mille abil info levib kõigile kodustele suguvõsadele. Kurjemad keeled väidavad, et Reichile on vaja madalama taseme tööjõudu. Aga kui juhtub niimoodi, et ühele ‘luuainseneri’ kohale pretendeerib vähemalt kümme kandidaati, mida siis peale hakata, vaatamata üsnagi suurtele sotsiaaltoetuste jagamise võimalustele? Pagulaste lähimate aastate võimalikke miljoneid võib oma territoriaalselt jagunemiselt võrrelda miinimumina näiteks läbi Euroopa kümne riigi lookleva Doonau jõega, mis voolab vääramatult kord rahulikumalt, kord mässavana. Juba täna on aga paraku selge, et pagulased ei lepi ainult Doonau kallaste riikidega, vaid on valmis ennast asutama ka Põhja-Norrasse ja iraaklased näiteks isegi Soome polaaraladele, kuna nende teada olevat seal paremad sotsiaalsed tagatised.
Eestiga on asi muidugi väga segane. Tänast reaalsust teades jääb isegi mulje, et prisked elatusrahad on pagulastele palju määravamad kui kliimaolud. Kas see on meile hea või halb, jäägu igaühe iseenda ja valitsuse mõelda.
Võitlus mitmel rindel
Peamine enam-vähem legitiimne ehk juriidiline ja sõjaline jõud on Süüria riigi armee. Algul oli võimsaim opositsioonijõud Süüria Vabastusarmee. Tasapisi on aga selle jõud raugenud ja põhiliselt Afganistani-põhine, kuid rahvusvahelise haardega Al-Qaida võrgustik on tunginud opositsioonijõudude struktuuridesse ja võtnud üle isegi nende relvastust. Riigi põhjaosas on võim kurdide käes. Maailmale kõige rohkem peavalu põhjustanud rühmitus on aga nn ISIS, kelle ambitsioonid ulatuvad lausa Põhja-Aafrika ja Lõuna-Euroopa aladel kalifaadi ehk Islamiriigi loomiseni. Seni on nende kontrolli all üsna suured alad nii Süürias kui Iraagis. Lääneriikidest USA, nüüd ka Prantsusmaa ja viimasel ajal rahvusvaheliselt suuremat kaalu taotlev Kanada pommitavad endi väitel ISISe positsioone Süürias, kuid selles tohuvabohus on pommid langenud ka tsiviilelanike küladele. See omakorda tekitab pahameelt ründajate suhtes. Süürias on Islamiriik sel aastal võitnud alasid valitsusvägedelt, aga kaotanud põhjas sama suuri alasid Süüria kurdidele. USA ajakirja Newsweek andmetel elab ISISe kontrolli all oleval territooriumil peamiselt Süürias ja Iraagis umbes kaheksa miljonit elanikku.
Otsustajateks suurriigid
Vene president Vladimir Putin kutsus esmaspäeval ÜRO Peaassambleel esinedes looma „laiapõhjalist koalitsiooni“ terrorirühmituse Islamiriik (ISIS) vastu Süürias. Putin ütles, et Süüria valitsuse sõjaväe ISISe vastasesse võitlusesse kaasamata jätmine on „tohutu viga“. Vene president kritiseeris lääneriike Süüria „mõõdukate“ mässuliste relvastamise eest, väites, et need sissid ühinevad hiljem Islamiriigiga.
USA president Barack Obama ütles peaassambleel, et Ühendriigid on Süüria konflikti lahendamiseks valmis koostööks iga riigiga, sealhulgas Venemaa ja Iraaniga. Neli ja pool aastat kestnud sõja lõpetamine tähendab, et Süüria president Bashar al-Assad ei saa ametisse jääda, kinnitas Obama. Nüüd ongi tekkinud huvitav rahvusvaheline olukord. Angela Merkel on öelnud, et ilmselt tuleb Süüria rahuläbirääkimistesse kaasata ka el-Assad. Seda mõtet on hillitsetult välja sosistanud ka mitmed euroliidu poliitikud. Nende muutunud positsioon on ju arusaadav, sest pagulaste massiline invasioon hakkab kiiresti ületama esialgu loodetud piire. Solidaarsusest ja süütundest sajanditevanuse koloniaalpoliitika pärast mitmete Euroopa riikide puhul võib ju rääkida siis, kui ‘tantsupõrandal’ on võimalik vähemalt üks jalg korraga maha panna. Kui lämmatamise vältimiseks peab aga üksteise kukile ronima, siis ei kipu rahvusvahelise solidaarsuse pidu eriti hoogsalt tuure üles võtma.
Täna on Obama ja Putini ühe suurema vastasseisu ajendiks Ukraina kõrval kahtlemata Süüria. Võitlus käib selle nimel, kes saab globaalsed mõõtmed võtnud probleemi lahendamisel tuletõrjekomando ülemaks ja hakkab juga juhtima. Samal ajal on maailma kolmas suurjõud Hiina hoidnud nendes küsimustes vägagi madalat profiili. Hiina presidet Xi Jinping on viimasel ajal kohtunud nii Obama kui Putiniga ja kinnitanud, et Hiina eesmärk on hoida häid poliitilisi ja majandussuhteid mõlema riigiga. Paraku on Pekingil suurepärane võimalus tänaseks maailmas välja kujunenud peaaegu külma sõja aegse poliitika väga paljusid konflikte vaadelda äärmise rahuga kõrvalt ja meenutada Hiina vanasõna: istu rahulikult jõe kaldal ja vaata mõnuga, kuidas sinu vastaste laibad allavoolu hulbivad.