Ukraina võitlustandril hakkavad asjad tasapisi muutuma Kiievi valitsuse kasuks. Uus president Petro Porošenko kasutab piitsa ja prääniku meetodit. Korraldab jõuliselt Ida-Ukraina vastupanukollete piiramist ja lubab samas piirkonnale teatud määral autonoomiat ja vene keele tunnustamist teise kohaliku keelena ukraina keele järel.
Ei tea, kas see on ameeriklaste mõju, kuid pärast presidendivalimisi ja seega ka Kiievi võimu õiguspäraseks tunnistamist on Ukraina armee olnud palju nähtavam teleekraanidel oma sõjatehnikaga, sõdurid varmad lahingusse astuma ja armeest plehkupanijaid vähemalt teadete järgi tunduvalt vähemaks jäänud. Vastupanukeskusest Slovjanskist lahkusid separatistid võitluseta ja praegu toimub aktiivsem madistamine Luganski kandis. Eile pommitati Luganski lennuvälja ja valitsusväed olevat saanud selle oma kontrolli alla. Jäänud on veel kõige suurem vastuhaku kolle – Donetsk. Ärgem siiski unustagem, et Slovjanskis elab 100 000 inimese ringis, aga Donetsk on miljonilinn.
Porošenko teatas, et Donetskit pommitama ei hakata ja tänavalahinguid ei peeta. Millise taktikaga aga ta kavatseb separatistid-terroristid linnast välja suitsetada või nad neutraliseerida, jääb esialgu saladuseks. Samas on Venemaa välisministeeriumist imbunud infot, et Kreml kaalub võimalust viia oma väed Ukrainasse niinimetatud rahumissiooni korras ja võtta Donetsk “kaitserõngasse”, põhjenduseks tsiviilisikute kaitse Ukraina armee rünnakute eest.
Putini kahepalgelisus
Lääne vaatlejate arvates on tänaseks Moskva propaganda toon Ukraina suhtes muutunud pehmemaks ja poliitikute väljaütlemised pole enam nii agressiivsed kui varem. Selle põhjusena nähakse Lääne sanktsioone Venemaa suhtes ja sõjavastaste meeleolude kasvu Venemaal. Majanduslike raskuste tõttu on mitmete oblastite eelarvekulusid kärbitud ja paljud näevad selle põhjusena miljardilisi kulutusi Krimmi turgutamiseks.
Saksa leht Der Spiegel märgib, et Kremli propaganda sõnavara on “lahjenenud”. Kui pärast president Janukovitši kukutamist räägiti ja kirjutati Kiievi huntast ja fašistlikust Paremsektorist, siis pärast nüüdseid presidendivalimisi kasutatakse ukraina sõjaväelaste kohta termineid rahvuskaardivägi ja jõustruktuurid. Sellest järeldatakse, et Putinil pole, erinevalt Krimmist, mingit üldplaani ja ta tegutseb vastavalt olukorrale. Ajaleht teeb järelduse, et propagandatooni mahenemine ja konsultatsioonide alustamine Ukraina ja Venemaa vahel suursaadikute tasemel võib viia väikesele pingete maandamisele kahe poole vahel.
NATO peasekretär Anders Rasmussen aga kutsub üles valvsusele – president Vladimir Putin mängib topeltmängu. Sõjaliselt survelt minnakse järk-järgult üle nn pehmele jõule ehk majanduslikule sabotaažile. Rasmusseni väitel viib Venemaa praegu läbi “hübriidsõda”, milles on ühendatud lahingutegevus, salaoperatsioonid ja üldsuse aktiivne desinformeerimine. Nii üritatakse nõrgendada uut Ukraina valitsust ja jätta riigi idaosa Venemaa mõju alla.
Kolm varianti
Tuntud USA veteranpoliitik ja politoloog Zbigniew Brzezinski kirjutab teisipäevases Washington Postis, et Putin ei adunud Ukraina sündmustesse sekkudes pikaajalisi strateegilisi tagajärgi, mida selline olukord kaasa võib tuua. Brzezinski väidab, et nüüd on Putinil valida kolme variandi vahel.
Esiteks. Putin võib võtta kursi kompromissile suhetes Ukrainaga. Venemaa loobub Ukraina siseolukorra destabiliseerimisest, likvideerib rünnakuohu ja lepib Ukraina liitumisega Euroopa Liiduga. Samal ajal peab Lääs kinnitama, et ei kavatse võtta Ukrainat NATOsse, kuna Kreml on väga allergiline selle sõjalise liidu tungimisest vahetult tema piirideni. Venemaa aga ei peaks arvestama Ukraina ühinemisega Euraasia majandusliiduga, mis aga ei pruugi välistada mitmesuguseid vene-ukraina majanduslikke otselepinguid.
Teine variant. Putin võib jätkata halvasti varjatud sõjalise sekkumise toetamist. Siis tuleb Läänel paratamatult rakendada palju rangemaid sanktsioone, kui senini seda on tehtud. Kuid selle puhul kannatab tugevalt ka Ukraina majandus.
Kolmas variant. Tungida jõuliselt Ukrainasse. See toob kaasa ukrainlaste kustumatu viha venelaste vastu ja Venemaa laialdase rahvusvahelise poliitilise ja majandusliku isoleerituse. Kasvavad sisemised rahutused. Lõpetuseks leiab Brzezinski, et Ukrainas tuleb leida kompromiss vaatamata sellele, et riik on Moskva mõjutusel ja toetusel tugevalt polariseerunud.
Moskvata ei toimi
Pealkirjas toodud väite autoriks on Luksemburgi välisminister Jean Asselborn. Austria ajalehes Die Presse tuli ta välja meie lugejatele ilmselt vägagi ebameeldiva arvamusega. Nimelt ütles ta intervjuus, et Krimm ei ole enam faktiliselt Ukraina riigi osa. See on reaalsus ja seda tuleb tunnistada, kui me ei taha riskida kolmanda maailmasõjaga. Samas ta küll märkis, et juriidiliselt seda muidugi ei tunnistata. Kuid pole mõtet loota, et praegu suudetakse leida lahendus Krimmi probleemile. Venemaa ei hakka seda teemat üldse arutamagi. Võib-olla olukord muutub 10 aasta pärast. Seoses Putini hiljutise visiidiga Viini olevat Luksemburgi välisminister soovitanud Austria presidendile võtta Putin vastu ja arutada temaga reaalsusele tuginevaid probleeme.
Luksemburgi ja Venemaa suhetest rääkides ütles Asselborn, et finantsiliselt (pangad) on Luksemburg venelastele tähtis koht. Samuti ei saa ignoreerida Lääne-Euroopa energeetilist sõltuvust Venemaast. Ameeriklaste roll olevat hoopis teine, kuna nende kaubavahetus Venemaaga on kümme korda väiksem, kui Euroopa Liidul.
Üsnagi tähelepanuväärne oli Luksemburgi välisministri intervjuu lõpp, milles ta väitis, et USA välispoliitika ees seisavad suured probleemid: Afganistanis, Iraagis, Süürias, Iisraelis ja Palestiinas. Ameerika ühiskonnas hakkavat maad võtma arvamus, et USA on välispoliitikas oma positsioone kaotamas. Venelased aga tahavad näidata, et ilma nendeta maailmas hakkama ei saada ja monopolaarne (ühe riigi võim) maailmapoliitikas on oma aja ära elanud.
Asselborn arvab, et Venemaad ja USAd võib paradoksaalsel kombel lähendada Iraan, kes toetab kahe suurriigi kõrval samuti Iraagi praegust valitsust. Tema andmetel toimuvad nendel teemadel juba intensiivsed kontaktid Valge Maja ja Kremli vahel.
Euroopa väikeriigi Luksemburgi välisminister sedastab intervjuu lõpulauses, et ainuüksi Euroopa ja USA ei suuda kujundada maailma oma soovi järgi, arvesse tuleb paratamatult võtta ka Hiina ja Venemaa, sest ilma nende osaluseta täna enam maailmakorraldus ei toimi.