Eestit valitseb taaskord kolmikliit ja ees ootab neliaastak, mille vilju varsti maitsta saame. Seda, et valitsuse moodustavad just oravad, sotsid ja IRL, ennustati juba valimiste eel; valimiste järel polnud vanade partnerite ühteheitmises enam erilist kahtlust. Muud kombinatsioonid polnud lihtsalt realistlikud, sest taolise koalitsiooni kooshoidja, Edgar Savisaar, oli veel terve ja toimetamas. Samas liikus ringi info, et salajased kõnelused käisid mitmel erakonnal ka Keskerakonnaga, kuid uus koalitsioon on esialgu tulevikuteema. Kaks aastat peab praegune koalitsioon ehk vastu, siis on võimalikud uued variandid.
Vanad tegijad võtsid ka Vabaerakonna läbirääkimiste laua taha, kus mängiti paar nädalat mingit kassi ja hiire mängu ning kasutati väljaõpitud kurnamistaktikat. Reformierakonna sõnum, et kõnelusi valitsusliidu moodustamiseks alustati nelja osapoolega siiras usus, et selliselt on võimalik Eestile luua laiapõhjaline ja tugev valitsus, polnud kuigi siiras. Nagu Vabaerakonna tegevjuht Margus Maidla on hiljem kirjeldanud: „Me mõistsime üsna pea, et tegelikult kutsuti meid sinna laua taha valijatele puru silma ajamiseks, et näete, meil on koalitsioonis ka „uued tuuled“, lootuses ise samamoodi „kindlalt edasi“ jätkata.“
Niipea kui Vabaerakond venitamisest tüdis ja asus pakkuma kuluplaanide rahastamise katteallikaid ja meetmeid palgavaesuse vähendamiseks, heideti nad üle parda. Leiutati ettekääne – vabakad tahavad tingimata tõsta tulumaksumäära. Eks tava nägi ette, et rahastamise küsimustega pole kombeks tegelda koalitsioonilepingu sõlmimisel, katteallikaid hakkas koalitsioon vaatama alles uue valitsuse moodustamise järel.
Nagu teame, otsitaksegi palehigis nüüd neidsamu katteaallikaid, algul leiutati kütuseaktsiis, siis pöörati pilk alkoholile ja tubakale ja nõnda edasi. Trahvide ülijärsk tõstmine on juba päris absurdne, need, kes enamiku suuri trahve maksma peaksid, pole ju maksuvõimelised.
Maksudega ei mängita – see on Reformierakonna igikestev mantra; nüüd aga näeme, et oi, kuidas veel mängitakse! Iga valitsuspartei on sikutanud rahakotti enda poole nagu luik, haug ja vähk.
Loomulikult lepitakse enne suve midagi kokku ja varsti kuulemegi, kuidas kolmikliit saavutas maksumuudatuse osas üksmeele: kõik osapooled näivad olevat huvitatud, et saaks viimaks puhkusele ja olulisemad sõlmküsimused vähemalt sügisesse või üldse määramatusse tulevikku lükata.
Usun, et kui Eesti elanikelt küsida, siis oleks rõhuv enamus seda meelt, et erakondade ületoitmine tuleks lõpetada. Sellest on juba kümmekond aastat rääkinud praegune europarlamendi saadik Indrek Tarand, hiljem Andres Herkel oma erakonnaga.
On päevselge, et erakondade eelarvelise rahastamisega kõvasti üle pingutamise (5,4 miljonit aastas) parimaks näiteks on üüratud valimiskampaania kulud, sest pärast valimisi ollakse võlgades. Aga see tuleb kõik maksumaksja arvelt. Ettepanekule pool erakondadele eraldatavast rahast riigieelarvesse tagasi anda pandi põhiseaduskomisjoni poolt koheselt käsi ette. Ilma mingi sisulise arutelu või analüüsita.
Nii leidiski värske riigikogu liige Külliki Kübarsepp, et Eesti suurim reform saab olla see, kui Reformierakond ei ole enam valitsuses. Enne ei saa toimuda meeleolumuutus, mis viiks riigi selleni, et mõeldakse maksupoliitikale, toetamaks kohalikku ettevõtlust.
Igasuguse loogika järgi peaks end liberaalseks kuulutanud Reformierakond olema ettevõtjasõbralik partei, kuid paraku tehakse otsuseid, mis pälvivad paljude poolt teravat kriitikat. Ka Eesti Tööandjate Keskliit tegi avalduse, kus teatati, et suur pilt – luua Eestist atraktiivsem piirkond maailmas – ununeb kohe, kui on vaja täita lühiajalisi poliitilisi eesmärke. Värsked otsused annavad hoopis löögi Eesti majanduse konkurentsivõimele.
Kui Reformierakonna toetaja nüüd arvab, et võimupartei kallal ilgutakse asjata ja kõik on väga hästi ja õige, siis tasub lugeda eelmise valitsuse ajal peaministri nõunikuna töötanud Ruta Arumäe artiklit. Riigi majanduspoliitikat juhitakse Exceli tabelitega, liites kokku vaid kulusid ja tulusid – mitte keegi ei analüüsi nende sammude laiemaid tagajärgi, väidab majandusanalüütik Arumäe. Siia kõrvale asetub Kaja Kallase manifestilaadne blogipostitus, mis sisuliselt ütleb, et erakonnas puudub toimiv sisedemokraatia; Reformierakond peab alustama iseenda reformimist.
Tõepoolest kummastav, et nimetud erakonna tagatoa peremees Rain Rosimannus ei võta kasvõi moepärast kurssi kauaoodatud reformidele. Kasvõi pisutki tuleks ju õigustada oma erakonna nime, pealegi anti valimiste eel sellekohaseid lubadusi. Selle asemel ründab Rosimannus kõiki, kes julgevad midagi öelda tema abikaasa kohta. Keit Pentus-Rosimannus on mõistagi tubli parteipoliitik ja ilmselt sobib mõnele pehmemale ministritoolile. Praegune rahvusvaheline olukord nõuaks kahtlemata kogenud välispoliitilist tegijat, kelle sõnal oleks Euroopa Liidus teatud kaalu. Kristiina Ojuland tekitas aastate eest blondeeritud peaga Euroopa onude seas elevust, kuid meil ei ole enam sellised ajad, kus võiks piirduda pelgalt visuaalse efektiga.
Pole sugugi paha, et koos Vabaerakonnaga jõudis riigikokku EKRE. Soomes tegid põlissoomlased äsjastel valimistel taas „paugu“, tõustes Eduskunta suuruselt teiseks erakonnaks 38 kohaga, nendega peetakse koalitsioonikõnelusi. Kaarel Tarand leiab, et „igasuguste äärealadel uitajate seotud hoidmine ühiskonna ja tema juhtimissüsteemidega on kokkuvõttes ühiskonnale odavam ja turvalisem lahendus, kui nende tõrjumine või väljaarvamine“. Siinkohal tuleb aga tõdeda, et meediaskandaalid Jaak Madisoni ümber tegid tundmatust Järvamaa noormehest tuntud poliitiku. Järgmine kord saab see vastuoluline noormees kindlasti rohkemgi hääli ning tema hurjutatud erakond tänu oma lihtsalt mõistetavatele sõnumite samuti.
Kui rääkida midagi rõõmustavat, siis selleks on Eesti inimeste kaitsetahe. Seda on demonstreerinud metsades ja lagendikel müttavad 13 000 meest ja naist; ja mitte ainult Eestist. Tänapäeval poleks Jaan Tõnissonil mingit põhjust hüüda: „Laske vähemalt kasvõi õhku…“. Oleme tõesti kaitstud enam kui kunagi varem, kuid seejuures lasub valitud rahvaesindajail ja võimudel kohustus Eestit paremaks ja inimväärtuslikuks muuta.