Puu on paljude jaoks oluline kujund, kuidas selgitada inimmõtlemist. Puud kasutatakse ka paljude abstraktsete mõttekäikude piltlikustamiseks. Puu kujundit kasutatakse selleks, et selgitada meie põlvnemist, nii perekonna kui rahvusena. Ka teedevõrk on nagu puu: ülejäänud teed hargnevad pea(misest)teest, peatee saab alguse sellest, mis annab talle põhjuse (olemise jõu) – (tõmbe)keskusest.
Peatee ei pea ilmtingimata olema maantee, kuigi see tõenäoliselt esimesena pähe turgatab. Peateeks peaks olema see reisimise viis, mida inimesed enim kasutavad. Praegu on selleks Eestis tõesti maantee, kuid kas see peab nii olema ja kas see jääb nii? Kui jälgida, mis toimub mujal maailmas, on seda raske uskuda. Praegu transpordimaailma valitsevad fossiilkütustel liikuvad sõiduautod suurtel maanteedel on pigem varsti saabuva mineviku osa. Märksõnadeks on pigem ühistransport ja keskkonnasõbralikkus. Näiteks raudtee.
Kas raud või asfalt?
Kui paar nädalat tagasi sai käidud maavalitsuses rääkimas võimalikust Tallinna-Helsingi tunnelist, sai räägitud ka muust. Näiteks, et kui suunata Tallinna-Tartu maantee neljarajaliseks ehitamise raha hoopis kahe linna raudtee rekonstrueerimisele, siis saaks selle summa eest Tallinnast Valgani sama kiire raudtee, nagu tuleb Rail Baltic. Küsimus on valikutes. Riigi otsus arendada samal ajal nii rauast kui asfaldist teid tundub selles valguses veidike skisofreeniline. Maavalitsuse arendusnõunik Kaarel Kose märkis, et maanteed on omamoodi kuradid (minu väljend – M.T.) ühistranspordi arendamisel, sest kui neid aina uusi ja suuremaid ehitatakse, ei kavatsegi autoomanikud teedelt ühistransporti kolida. Lisaks on maanteed kulukad taristuobjektid, sest need kuluvad, neid tuleb remontida ja uuesti ehitada, kuid sisse ei too need riigile midagi. Ja kuigi 2+2 maantee tundub kiirteena, siis talvel saab seal ikkagi sõita 90 km/h nagu mujalgi maanteedel. Koolitunnist teame me ju kõik, et kui kiirus ei suurene, ei saa väheneda ka aeg sama teepikkuse läbimisel. Kui Tartu maantee raha investeerida kiiremasse rongiühendusse Tallinna ja Tartu vahel, saaks ühest linnast teise rongiga tunni ajaga. Mõtlemise koht?
Tartlased (ja mitte ainult nemad, ka kõiksugu teadlased ja kultuuriinimesed on äkki avastanud, et Eestisse hakatakse ehitama kiirraudteed nimega Rail Baltic) ei ole rahul, et kiiraudtee, mis ühendab Eesti ülejäänud Euroopaga, läheb läbi Pärnu. Ja õigesti teevad. See on väärt projekt. Ainult et liiga hilja ärgati. Nüüd tuleks pigem survet avaldada, et suure ja laia maantee asemel tehtaks kiire raudtee ka Tartuni. Siseriiklik küll, aga sealt saab edasi minna. Valgani ja siis Lätini. Nii nagu praegu tahetakse näha Rail Balticut. Selle trassi enam ei muudeta. Suvepealinnas hõõrutakse käsi, vähemalt nende poolt, kes suudavad homsest kaugemale mõelda. Pärnu võiks muutuda Eesti üheks kiiremini arenevaks piirkonnaks, nentis Kaarel Kose.
Ühendatud inimesed
Küsimus on: kas teede ehitus tuleb elule järele või peaks käima eespool? Pigem kehtib esimene variant – teid rajatakse juurde sinna ja ehitatakse suuremaks seal, kus inimesi rohkem elab või kuhu elama asub. Aga tagajärg meenutab pigem teist varianti – sinna, kus on paremad teed, kolib ka rohkem inimesi ja ettevõtteid. Eriti viimaseid, kelle jaoks on hea ühendus väga oluline.
Paljud Eesti teed, mis praegu viivad kuhugi, võivad tulevikus viia (ja tõenäoliselt viivadki) mittekuhugi ehk kohta, kus elu on välja surnud. Suurus loeb ja inimesed kogunevad suure juurde. Eestis on selleks Tallinn. Kõik peab olema lähedal, kõik peab olema kõigega ühendatud. Õnn on seda suurem, mida rohkem ühendatud sa oled, mida lähemal on kõik vajalik. Näiteks tsitaat sel nädalal Ülemiste Citys toimunud arutelult, kus Technopolis Ülemiste ASi juhatuse esimees Gert Jostov rääkis: inimesed õnnelikumad, kui nad kolivad töökohale lähemale. Ja kui kõik on lähedal, saab liikuda jala või jalgrattaga, kasutada ühistransporti. „Lähemal“ ei tähenda ainult teepikkust, rohkem tähistab see aega, mis kulub ühest kohast teise jõudmisel.
Kui plaanitud suurprojektid (Rail Baltic, ja eriti Tallinna-Helsingi tunnel) teoks saavad, muutub me pealinn tundmatuseni. Eks ta muutub kogu aeg, kuid nüüd on õige aeg fantaseerimiseks. Kui me praegu peame peateedeks linnast väljuvaid maanteid, siis paarikümne aasta pärast sellise asja peale ainult muiatakse. Siis loomulikult mitte, kui me praegu peaksime konservatiivide eeskujul loobuma igasugustest suurprojektidest ning vaikselt nokitsema kohalike teede kallal. Et ikka kõik inimtühjad asulad ühendatud saaks.
Üks, mis näitab tehtava asja mõttekust veidike tulevikku vaadates, on erakapitali huvi. Näiteks Tallinna-Helsingi tunneli puhul on erakapitalist juba räägitud. Kas keegi on kuulnud, et erakapital on huvitatud Tallinna-Tartu maanteest? Või mõnest muust asfaltteest? Ja see on oluline, kui mõelda tulevikule. Riik jääb aina õhemaks ja see ei tulene ainult rahvaarvu vähenemisest. Kui ettevõtjad ja muidu aktiivsed kodanikud võtavad tulevikus aina rohkem funktsioone ja ülesandeid riigilt üle, siis tehakse seda arvestusega – kohustus, jah, aga millise hinnaga? Pragmaatika on üha rohkem hinnas, rahvust ja rahvusriiki ülistav idealism kõlab aina rohkem mineviku tämbriga. Ühesõnaga, kui midagi suurt teha, ei peaks majanduslikke kalkulatsioone varjutama patriotismi pimestav vari. Me ei saa kunagi suureks riigiks ega (arvuliselt) suureks rahvaks, ükskõik kui palju me oma asulaid 2+2 maanteede ja kohalike raudteedega ühendame. Me peame oleme osa suuremast, ristuma peateega.
Tulevik on tume selles mõttes, et me ei näe, mis seal toimuma hakkab. Küll aga saama me kavandamisel teha nii, et tuleviku saabudes pole tumedusest jälgegi. Näiteks kirjutas eelmises Harju Elus Indres Gailan majandus- ja komunikatsiooniministeeriumist: „Tänane maailm on kiire ja pidevalt muutuv. Seda näitavad arengud jagamismajanduse juurdumises, suurem automatiseeritus kaupade (robotkullerid) ja inimeste (isesõitev auto) liikumisel, Rail Balticu projekti areng ja palju muud, mis toob kaasa muutusi taristus ning vaatab ümber tulevikuvajadused. Kuidas, millal ja kui tugevalt ja kiirelt hakkavad sellised trendid taristut ja selle vajadusi muutma, näitab tulevik ning selle lahti mõtestamiseks on vaja laiapõhjalist arutelu, lennukaid ideid ning lahtise peaga mõtlemist.“