Kuigi mingit otsest sõjategevust praegu Eesti territooriumil täheldatud pole, elame vähemalt virtuaalselt pidevas lahinguolukorras. Võimas sõnasõda käib mitmesugustes portaalides, peamiselt muidugi Ukraina olukorra ümber. Pole ka ime, sest vastasseis ühelt poolt NATO ja euroliidu ning teiselt poolt Venemaa vahel on pärast külma sõja lõppu jõudnud vägagi tulisesse ajajärku.
“Läbinägelikumad” poliitikud üritavad süüdistada sellise olukorra kujunemises isegi ameerika politoloogi Francis Fukuyamat, kes üllitas aastaid tagasi raamatu ajaloo lõpust. Mees väitis, et ajalugu kui ideoloogiate võitlus on maailma jõudmisega liberaalse demokraatiani pärast Berliini müüri langemist ja külma sõja lõppu suuremalt jaolt lõppenud. Selline seisukoht olevat uinutanud Lääne poliitikuid, Venemaa on aga vahepeal salakavalalt kogunud jõudu ja üritab nüüd Läänele ära teha.
Moskva ja kogu Venemaa isevalitseja Vladimir Putin kinnitab aga, et tema ei soovi rohkemat ega vähemat, kui lõpetada USA monopoolne seisund maakeral. Monopolaarsest maailmast peab saama mitmepolaarne majandus- ja poliitiline keskkond, mida ei juhita ühest punktist.
Ukraina – kattevari?
Vaevalt, et sellele küsimusele ühest ja ainuõiget vastust leiame. Niinimetatud arenguriikide Hiina, India ja näiteks ka Brasiilia üllatavalt edukas edasiliikumine ajal, mil USA ja EL vaevlesid üsna sügavas kriisis, on tõstnud uute tõusjate eneseteadvust ja nad ei taha leppida pelgalt käsutäitjate rolliga. Reaalselt on tuumapiigid võimelised ristama muidugi ainult USA ja Venemaa, sest ülejäänud riikide tuumapotentsiaal on võrreldes mainitutega kaduvväike. Samas saavad nii Moskva kui Washington suurepäraselt aru, et esimene samm ükskõik kumma poolt viib vääramatusse kaosesse nii mõlemad riigid kui kogu maailma.
Mis ei sega muidugi väiksematel lahingutandritel oma muskleid näidata. Eestile kui ELi ja NATO liikmele, nende ja Venemaa piiririigile, on praegune olukord kahtlemata murettekitav, et mitte öelda lausa ohtlik. Veel pool aastat tagasi arutleti avalikult NATO ja USA nähtavama kohaloleku vajalikkusest nii Eestis kui teistes Balti riikides. Osa poliitikuid väitis, et riigi suurem sõjaline võimekus seab meid vastase suurema sõjalise tähelepanu ja löögi alla. Pärast Ukraina kriisi puhkemist on “rahutuvid” pea häbelikult padja alla peitnud ja “pistrikud” uljalt tiibu lehvitama hakanud.
Sooja ja külma vahel
Lätis visiidil viibinud Saksamaa kantsler Angela Merkel tekitas Balti riikides segadust, kui teatas, et NATO kaitseb küll Balti riike, kui selleks peaks tekkima tarvidus. Samas välistas ta võimaluse, et siia võiks rajada NATO alalised baasid. Põhjuseks tõi ta, et see rikuks 1997. aastal Venemaa ja NATO vahel sõlmitud kokkulepet vägede kasutamise osas. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson teatas seepeale, et Merkeli arvamus sellest, et liitlasvägede toomine Balti riikidesse rikuks 1997. aastal sõlmitud Vene-NATO lepet, põhineb valel eeldusel. Seda lepet pole tänaseks olemas, sest juba 2008. aastal rikkus Venemaa seda Gruusiat rünnates. Lõpliku löögi andis Vene-NATO partnerlusele aga Moskva agressioon Ukraina vastu, Krimmi okupeerimine ning annekteerimine.
Enam-vähem samal seisukohal on ka kaitseminister Sven Mikser, kelle arvates Venemaad ei tohi provotseerida, kuid Eesti arusaamas on suhtlemisel Putini režiimiga nõrkus provokatiivsem kui tugevuse näitamine. Seetõttu on Eesti positsioon, et NATO peab olema Baltikumis alaliselt kohal. Ka Reformierakond on viimasel ajal Ukraina kriisi tõttu hakanud palju jõulisemalt rõhutama jugeolekuvajadust, jättes tagaplaanile Ansipi aegsed jutud majanduskasvu kohta. Peaminister Taavi Rõivas on mitmel pool, sealhulgas ka Arvamusfestivalil, märkinud julgeoleku esmatähtsust.
Vastupidiselt Merkelile teatas NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen teisipäeval, et vältimaks Venemaa agressiooni oma liikmesriikide vastu, on allianss valmis paigutama oma väed uutesse baasidesse Ida-Euroopas.
See plaan võetakse Rasmusseni sõnul vastu tuleval nädalal Suurbritannias Walesis toimuval NATO liikmesriikide tippkohtumisel ja see loob ohuolukorras võimaluse alliansi vägedel regioonis võimalikult kiirelt tegutseda. Samas ta ei täpsustanud, kas tegemist on alaliste baasidega.
Avalikult ja salaja
Venemaa ja Ukraina presidendid vestlesid Minskis omavahel kaks tundi. Vladimir Putin oli pärast vestlust rõõmsameelne ja esines ka ajakirjanike ees. Ta ütles, et vestlus oli keeruline, aga üldjoontes positiivne. Petro Porošenko lahkus kohtumiselt morni ilmega ja ütles hiljem, et läbirääkimised olid rasked. ELi välispoliitika juht Catherine Ashton väitis omakorda, et läbirääkimised olid avatud ja positiivsed. Räägiti kaubandusest ja energiaküsimustest. Lahingutest Ida-Ukrainas aga ei räägitud. Putin väitis, et Venemaa pole konflikti osapool ja sellepärast ei saa ka sekkuda nende küsimuste lahendamisse. Ukraina ajagu oma asjad ise korda. Demagoogia vaeguse all see mees muidugi ei kannata.
Enne Minskit kohtusid Soome lõunarannikul Boistö saarel salaja USA ja Venemaa eksperdid, et töötada välja diplomaatilised lahendused Ukraina probleemile. Kas nendest ka kasu oli, selgub ilmselt alles mõne aja pärast. Samas on kuidagi kummastav tunda, et elame justkui paralleelmaailmades. Käib avalik kähmlus, üheaegselt aga aetakse saladiplomaatiat mõjusfääride ärajagamiseks. Eks sellise diplomaatia pärast on ka Eesti omal ajal kõvasti kannatanud.
Putin kurnab Ukrainat
Viimastel päevadel on lahinguline olukord pöördunud Ida- ja Kagu-Ukrainas separatistide kasuks. Kiiev ja USA Riigidepartemangu kõneisik väidavad, et Moskva on saatnud üle piiri mitmeid väiksemaid lahinguüksusi, mis on võimaldanud terroristidel vallutada uusi väikelinnu ja muid asulaid. Ümber on piiratud Ukraina armee ja Rahvuskaardi väeosasid. Ukraina väed on pealetungi tõttu välja tõmmanud mitmetest linnadest, jättes maha nii oma relvad kui laskemoona, edastab AFP korrespondent Donbassist.
Separatistid põhjendavad oma edu sellega, et kaitsevad vabatahtlikult oma kodukohta, Ukraina armees aga võitlevad noorsõdurid käsukorras. Samuti olevat nende käsutuses raskerelvastus pärit vastaste käest, kes olevat kahurid, miinipildujad, tankid ja muud soomusmasinad lahingutes maha jätnud või separatistidele müünud.
Sõjalise surve kõrval mõjub Ukrainale raskelt ka laostumise äärel tööstus ja finantsseis. Rahvusvaheline reitinguagentuur Fitsh teatas teisipäeval, et lisaks ukrainlastele kannatavad need Euroopa riigid, kes impordivad Venemaa gaasi läbi Ukraina. Agentuuri väitel jääb Lääne-Euroopa sõltuvaks Venemaa energiakandjatest vähemalt kümneks aastaks. Pole siis ime, et ELi suurriikide poliitilised otsused sõltuvad ka edaspidi majanduslikest sidemetest Venemaaga. Eesti jääb aga endiselt rinderiigiks.