Sissejuhatuseks olgu öeldud, et meil kõigil on Rail Balticu (RB) projekti keeruline mõista tema üle-elu-suuruse mastaabi tõttu. Eesti avalikkusele ja projekti vedajatele on selle suuruse selgitamine ja vajaduse põhjendamine tõsine väljakutse. Meie ajaloost puudub sellises mastaabis projekti kogemus nagu seda olid Öresundi sild või La Manche`i tunnel. Tänaseks on need projektid aga enesestmõistetavad, mistõttu paistavad avalikkuses silma mõningane tormamine arvamuste kujundamisel ja üksikute arvajate kohati paanilised väljaütlemised. Aga eelpool toodud põhjustel on see väga arusaadav.
Suured väljakutsed seisavad ees ka projekti keskkonnameetmete kavandamisega, kuid tahan kinnitada, et kõik toimingud on graafikus ja kontrolli all, me ei saa endale lubada tormakust. Kõige suuremaid väljakutseid pakuvad planeerijatele praegu loomade trassi ümbruses elutsemise ja trassi poolt poolitatavate alade ühendamise võimaldamine (näiteks ökoduktid ehk metsloomade rohesillad). Kolme maakonna varasemate uuringute põhjal võib võrdluseks öelda, et trassi ehitamisel on kõige suuremad väljakutsed Pärnumaal, kus trassi poolt mõjutatavat kaitsealust loodust on kõige rohkem nii kaitsealade arvu kui ka pindala järgi. Põhjalikke uuringuid on läbi viidud juba mitmeid ja trassi mõjusid on hinnatud põhimõttel, et tähelepanu peab jaguma ka sinna, kus loodus ei ole kaitse all.
Oma keerulistes väljakutsetes ei ole me õnneks sugugi üksi. Oleme palju suhelnud Läti kolleegidega, kelle hinnangul on trassi mõju ja väljakutsed kahes riigis üsna sarnased. Arutelu käib üsnagi sarnaste probleemide kallal ja neid leevendavate meetmete osas. Vaid seda, et riiki poolitav trass avaldab suurt mõju loomadele – näiteks, et pooled põdrad jääksid ühele ja pooled teisele poole raudteed – ei ole meie Läti kolleegid näinud nii teravas valguses kui Eesti uurijad. Seetõttu ei ole Lätis seni jutuks tulnud see, et raudtee aiaga piiramisest peaks loobuma ja seepärast on Lätis raudtee praeguse plaani järgi ka täielikult aiaga ääristatud.
Ulukid pääsevad läbi
Suurulukite populatsiooni eri osade sidususe vähenemise teema on Eestis täiesti õigustatult teravalt päevakorras, sest lisaks teaduslikele argumentidele on loodushoid olnud eestlastele alati ka emotsionaalselt oluline. Täna seisab meil ees rida valikuid, kus kaalukausil on kaasaegne, inimeste jaoks järjest enam harjumuseks saav mugavus reisimisel versus puutumata loodus. On tõsi, et trassi ehitamisel võivad olla olulised tagajärjed populatsiooni geneetilisele variatiivsusele. Kuid antud debatis tuleks silmas pidada ka seda, et põhja-lõuna suunal areneval autoteede võrgustikul on juba täna tegelikult raudteetrassiga sarnane, ja võimalik, et veelgi tugevam mõju metsloomade liikuvusele ja eludele, sest autoliiklus maanteedel on tihe ja Eesti maanteedel pole loomadele praegu turvalisi ülepääse ega piirajaid. Ka loomade poolt põhjustatud liiklusavariid on selle debati osaks, sedagi ei tasuks unustada.
RB tulevasele trassile on loomadele juba täna kavandatud läbipääse oluliselt rohkem kui kehtivad regulatsioonid seda ette näevad. Ainuüksi ulukite ülekäike on keskmiselt iga kümne kilomeetri tagant, peale selle on suurulukitele ka erilahendusega sillad, spetsiaalsed läbipääsud kahepaiksetele jne. Plaanis on läbi viia ka eraldi uuring, et selgitada välja kaasaegseid alternatiivseid tehnilisi võimalusi, millega näiteks rändeperioodil saaks loomade liikumiskohtades kasvõi ajutiselt avada osaliselt raudteeäärset aeda.
Et kahju oleks väike
Võib küsida, mida üldse tähendab keskkonnasõbralik raudtee? See on elektriraudtee, mis kasutab elektrienergiat, mis pärineb taastuvatest energiaallikatest ja mille mõju inimesele ja loodusele on viidud miinimumini. Selline raudtee viib suure osa kaupade kaugvedusid maanteedelt ära, pakkudes odavamat ja puhtamat transpordilahendust ning sellega kaasnevat turvalisemat liiklemist Eesti teedel. Taoliste raudteede rajamine on teistes riikides tavaline praktika ja ka meie toetume oma hinnangutes ja lahendustes naaberriikide praktikale.
Kindlasti on Rail Baltic seninägematu ja -kogetu ka selles plaanis, kui paljude Eesti inimeste elu see vahetult puudutab. Planeerimise-projekteerimise töörühm on kogu trassiäärse sisuliselt maja kaupa ja maatükk maatüki haaval läbi analüüsinud. Ja mitte ainult töögruppides, vaid ka kohapeal ja vallavalitsuse laua taga, et igal pool oleks kahju elule minimaalne ja ligipääsud eraomandile tagatud. Ehitatav raudtee saab olema vastavuses kehtivate müranormidega elamute lähedal, mis tähendab seda, et rong ei tee möödudes kõvemat häält kui lärmakam seltskond elutoas (50 detsibelli). Rongi on loomulikult liikumises näha, kuid õnneks on Eestis palju metsa, mis seda osaliselt varjab.
Olles ühelt poolt keskkonnainimene, teisalt mõistes elu praktilisi vajadusi, usun ma, et kahe poole vahel on kompromiss võimalik. Seda kompromissi sümboliseerib minu arvates hästi president Lennart Meri, kellel oli unistuseks kiire rongisõit Tallinnast Berliini, kuid kelle käe sulest valmisid Eesti loodust enim väärtustavad raamatud.