Nele-Mai Olup kirjutas Arvamusfestivalist: “Tänapäeva ühiskonnas on arvamine justkui kohustuslik. Tundub, et enne, kui ollakse jõudnud end mõne teemaga kurssi viia, peab inimesel juba olema varnast võtta oma arvamus. Jääb mulje, et selle ajaga, kui veel kuulad, mõtled ja analüüsid ehk valmistud midagi arvama, oled juba rongist maha jäänud.”

Tänapäeval arvavad kõik midagi – inimeste julgus arvata kasvab sõltumata argumendi sisukusest. Kristiina Ojuland arvab näiteks, et igal kohvikupidajal on õigus panna uksele silt “Neegreid siin ei teenindata”, seda põhjendusega, et musta nahavärviga inimesed talle ei meeldi. Kuid, kas seda arvamust kellelgi ka tegelikult vaja on?

Arvamusi on palju ja selleks, et läbi lüüa, peab inimese arvamus teiste seast veel silma ka paistma. Avaldades erinevaid arvamusi, säilitab meedia küll neutraalsuse, kuid valib müügi eesmärgil avaldamiseks siiski vängema emotsiooniga arvamusi. Negatiivset, eelkõige iroonilist arvamust mõistame kuidagi hästi ja oleme julgemad avaldama. Eriti kui see on poliitikute pihta, tunneme erilist naudingut, ehk lisame netti isegi parastava kommentaari.

See, et inimesed peaksid andestama, armastama ja saaksid seeläbi olla palju õnnelikumad, ei müü. Kõik teavad seda, aga kuna tahame kõike kohe ja kiirelt ning endaga tööd teha ei viitsi, on lihtsam sajatada, et küll teine on loll. Ennast süüdistama me ei kipu. Kas negatiivset arvamust avaldame sellepärast, et rahulolematus on lihtsam?

Olup lõpetab oma arvamuse sõnadega: “Kuulamise ja tähelepanemisega on probleeme nii kahel Arvamusfestivali kui aasta ülejäänud 363 päeval, kuid võti seisneb selles, et inimestel poleks vaja kuulata rohkem, vaid kuulata tuleks paremini. Selleks et kõrvad saaksid paremini kuulata, peaksid suud rääkima oluliselt vähem ja kontsentreeritumalt.”

Kui peaksime alati enne millegi ütlemist mõtlema, kas selles on hädavajalikkus, heatahtlikkus ja tõde, kui mitte, jätma pigem ütlemata, kas oskaksime üldse enam midagi arvata?