Vabariigi President on põhiseaduse järgi Eesti riigipeaks. Seega peab president suutma kõnetada kogu Eesti rahvast, arendama ühiskonda ning esindama riiki rahvusvahelisel tasandil. Käesoleva aasta oktoobris lõppeb Toomas Hendrik Ilvese teine ametiaeg ning augustis koguneb riigikogu erakorralisele istungile järgmist Vabariigi Presidenti valima. Kui ükski kandidaat ei saavuta riigikogu koosseisu kahekolmandikulist enamust, järgnevad septembris valimised valimiskogus (sinna kuuluvad riigikogu liikmed ja kohalike omavalitsuste esindajad).
Teatavasti ei anna tänane valimissüsteem kahjuks kodanikele võimalust presidenti valida ega kandidaate esitada. Seetõttu on sel teemal ka väga vähe avalikke arutelusid ja debatte. Eesti riigipea valimisteni on jäänud alla poole aasta, kuid siiani pole selgust isegi ühegi kandidaadi osas. Meedia kajastab juba mitu kuud aktiivselt hoopis USA presidendivalimiste eelvalimisi, mis on kahtlemata samuti olulised. Samas valitakse Ameerika Ühendriikide järgmine president alles novembris ehk hiljem kui Eesti riigipea.
Tänane president Toomas Hendrik Ilves esitati tema esimese ametiaja eel avalikult presidendikandidaadiks 23. märtsil 2006. aastal. Sama aasta 6. aprilliks avalikustasid viis kuuest toonasest parlamendierakonnast oma kandidaadid, keda oli kokku kaksteist. Käesoleva aasta augustis presidendiks pürgijatel ja nende toetajatel oleks samuti õige aeg oma nägemus lauale panna. Seni on küll spekuleeritud mitme tugeva ja tuntud nimega, kuid keegi neist pole oma kandideerimist kinnitanud. Samuti ei ole ükski erakond siiani presidendikandidaate esitanud.
USA presidendivalimistega võrreldes täieliku vaikelu on tinginud tänane valimissüsteem, mis ei soosi avalikku kampaaniat ega laiapõhjalisi arutelusid. Kui meil kehtiks presidendi otsevalimised, näeksime kindlasti tõsist debatti Eesti sõlmprobleemide ja tulevikusihtide üle. Presidendikandidaadid avaldaksid arvamuslugusid, annaksid intervjuusid ning osaleksid väitlustel ja rahvakohtumistel kõikjal Eestis. Seeläbi saaks ka inimesed neile oma mõtteid, küsimusi ja ettepanekuid esitada.
Täna midagi sellist ei toimu, sest valijate ring on viidud miinimumini ning Eesti inimestel ei ole võimalik oma arvamust avaldada. Halvemal juhul avalikustatakse presidendikandidaadid alles siis, kui erakondade tagatoad on uue presidendi isikus juba kokku leppinud. President ei tohi aga kunagi olla ühe või teise erakonna esindaja, vaid peab seisma Eesti riigi ja rahva pikaajaliste huvide eest.
Loetletud põhjustel toetan jätkuvalt presidendi otsevalimisi, mis kehtivad enamikes Euroopa Liidu maades. Seda on õigeks pidanud ka president Arnold Rüütel ning president Lennart Meri. Keskerakond on samuti alati pooldanud presidendi valimise õiguse kodanikele andmist ning algatasime eelmisel aastal taaskord riigikogus vastavasisulise seaduseelnõu. Paraku on seni parlamendi enamus antud ettepaneku ilma veenvate vastuargumentideta tagasi lükanud.
Levinud väide, nagu riigipea valitaks rahva poolt ainult presidentaalse riigikorra puhul, ei vasta tõele. Euroopa Liidus valib ka enamikus parlamentaarsetes vabariikides presidendi just rahvas. Seega ei eelda otsevalimise kehtestamine presidendi volituste muutmist. Sama tõestab asjaolu, et veel 1992. aastal said Eesti kodanikud presidenti valida (kuigi teine valimisvoor toimus riigikogus). Toona kogusid enim hääli Arnold Rüütel (195 743 häält) ja Lennart Meri (138 317), kes mõlemad jõudsid teadupärast Vabariigi Presidendi ametikohale (küll teises järjekorras). See näitab, et Eesti rahvas valib riigipead igati kaalutletult ja ettenägelikult.
Loomulikult ei saa ühtegi valimiskorda muuta üleöö ning seetõttu valitakse sel aastal president paraku veel riigikogus või valimiskogus. Küll aga toetan jätkuvalt presidendi otsevalimise seadustamist ning loodan, et see ettepanek leiab varem või hiljem toetust ka parlamendis. On viimane aeg usaldada riigipea valimine Eesti rahvale.