Traditsiooniline kirjasaatmine on viimase kümne aastaga kuus korda vähenenud ning e-kaubanduse kiire kasv on ümber kujundamas ka postiteenuseid. Inimesed külastavad postkontorit harva ning kui nad seda ka teevad, siis peamiselt selleks, et oma pakk kätte saada.
Eesti Posti postkontorites töötab veidi rohkem kui pooltuhat klienditeenindajat, üks tublim kui teine. Kui me neid juurde värbame, siis ikka selleks, et nad meie postiasutustes postiteenust osutaks. Paraku näitavad numbrid täna seda, et tihti on postkontorites peamiseks müügiartikliks postmarkide, ümbrike ja postkaartide asemel hoopis muu – küünlad, lotopiletid, madratsid, kummikud, tualettpaber jne. Väiksemates kohtades tegeleb postkontor tänasel päeval elus püsimiseks kõige muuga peale postiteenuse osutamise.
Mulle meeldib oma postiasutustes käia. Seal töötavad väga särasilmsed inimesed. Ometi kummitab mind üks seik hiljutisest postkontori külastusest. Küsimusele, et kuidas teil läheb, vastas klienditeenindaja, et muidu hästi, aga küünlaid olen sellel aastal vähem müünud. Paraku kipub klienditeenindajate silmasära aina tihemini varjama mure täitmata jäänud müügieesmärkide pärast. Müügieesmärkide, mis on seatud just selleks, et kohalikku postkontorit vähegi vee peal hoida.
Kontoris ei käida
Täna näeme olukorda, kus ligi kolmandik rahvast ei käi postkontoris kahe aasta jooksul kordagi ning teine kolmandik teeb seda aastas vaid 1-2 korda. Sajas väiksemas postkontoris tehakse universaalse postiteenuse tehinguid päevas keskmiselt vähem kui neli, ehk müüakse näiteks neli 55 senti maksvat marki. Universaalse postiteenuse tulu kukub aastas keskmiselt 15,6 protsenti, moodustades täna kogutuludest vaid 18 protsenti. Sellegipoolest peame me ikka igal hommikul postkontoris pirni põlema panema ja ootama. Ootama klienti, keda võib-olla ei tulegi.
Erinevalt minevikust käiakse tänapäeval postkontoris peamiselt pakke kätte saamas. TNS Emori Eesti postivõrgu kasutamisharjumuste uuringust selgus, et üle poole postkontori külastajatest tulevad sinna ainult oma pakile järele. Näiteks väljastavad mitmed postkontorid tihti päevas üle paarisaja pakisaadetise. Samas on pakkide väljastamiseks olemas ka teisi mugavaid lahendusi pakiautomaatide ja kullerteenuse näol. Inimeste harjumuste ning vajadustega koos käimiseks vajab muutust ka postivõrk.
Paratamatult tekib küsimus: kas peame kõikjal kahjumlikke postkontoreid ülal pidama, kui nende esmase ülesande järele ei ole enam nõudlust ega vajadust? Küünalde ning lotopiletite müügiga võib tegelda ka kohalik kauplus, selleks pole tarvis pidada postkontorit.
Kohtadel inimeste õiguste eest lõvidena võitlevad vallajuhid on tavaliselt postkontorite sulgemise vastu. Ühe põhjusena toovad nad välja, et peale postkontori postipunktiks üleviimist kaob viimanegi võimalus pangakontolt sularaha välja võtta.
Hiljuti läbi viidud TNS Emori küsitluse tulemustest selgus, et tegelikult vajab sularahateenust vaid üks protsent postkontori külastajatest. Kusjuures ka nemad loobuks sellest, kui neil oleks pangaautomaadi või -kontori näol alternatiiv. Kas nende üksikute inimeste pärast on meil põhjust hoida avatuna tühjasid postkontoreid? Seda enam, et tegelikult on ju olemas ka võimalus sularaha endale kirjakandjaga koju tellida.
Miks eelistada kohalikku külapostkontorit, mis on avatud vaid mõned tunnid mõnel üksikul päeval nädalas, selle asemel, et käia märksa paindlikema lahtiolekuaegadega külapoes, mis on nagunii juba üldiseks külakeskuseks kujunenud? Hetkel kardavad inimesed, et postiteenus kaob maapiirkondadest sootuks ära, kuid nii see ei ole. Postipunktides osutatakse kõiki postiteenuseid täpselt nii nagu postkontoriski.
Postikanne jääb
Liigume tänasel päeval selle suunas, et tulevikus oleks paljude väikeste postkontorite asemel vähem, aga suuremaid ja rohkemate kassakohtadega postkontoreid. Suuremad postkontorid tagaks pikema lahtiolekuaja, suurema kliendi rahulolu ja ka kõrgema klienditeenindaja palga.
Väikeste kohtade postiteenuste eest hoolitseksid postipunktid. Kas näiteks 4-5 suurt ja paljude kassakohtadega ning esindusliku kaubavalikuga postkontorit on sama head või paremad kui 27 väikest, ühe-kahe teenindajaga postkontorit? Täna kehtivad õigusnormid meile siin valikuvõimalust ei paku.
Kui postiasutuste suhtes on inimestel uued vajadused ning ootused, siis postikande järgi on nõudlus endiselt suur. Teie värava taga postkasti täitmas käisime eile ja käime ka homme, postikanne kestab edasi ja kestab veel pikalt. Rattaga kirjakandja võib küll tulevikus asenduda elektriautol sõitva kirjakandjaga või hoopis drooniga, kuid suure tõenäosusega kannab ta endiselt juba tuttavat Eesti Posti logo. Kui postkontori teenused on võimalik asendada muude lahendustega, siis traditsioonilist postikannet mitte.
Henry Ford on kunagi öelnud: „Kui kõik liiguvad edasi koos, siis kordaminek tuleb iseenesest“. Koos minnes ootab kordaminek ka meid. Tuleb võtta vaid julgus, astuda esimesed sammud. Selleks peaks ühiskond olema valmis tänast postiteenuste korraldust üle vaatama, jättes kõrvale emotsioonid ja poliitika. Kui soovime küünalde asemel näha paremaid postiteenuseid, siis vajame postivõrgu muutmist.