Kirjutav ajakirjanik on seda põhjusega – kui ta sooviks oma nägu kõigile tuttavaks teha ja imetleda lasta, töötaks ta tõenäoliselt televisioonis. Loomulikult on inimesi, kes ka kirjamehe või -naise ametit pidades teleekraanil tihti esinevad, kuid see on pigem erand.

Aga selsamal leheküljel, selle kirjatüki all on siiski pilt Harju Elu toimetuse inimestest. Kasvõi sellepärast, et lugeja saaks veenduda – need inimesed on ka päriselt olemas. Ja ei tasu kahelda (sest tänapäeval on moes kõiges kahelda, ja selleks annavad ainest ka kõikvõimalikud pilditöötlusprogrammid), sellel pildil on kõik õigesti. Need inimesed näevadki sellised välja. Ja et ajakirjaniku ausas näos veelkord veenduda, on nüüdsest ka iga lehekülje põhiloo juures autori pilt.

Retooriline küsimus „mis on pildil valesti?“ ei nõua ju tegelikult vastust, aga vastata saab alati. Kui pildil on miski valesti, siis tasub seda küsida pildi autori käest. Tema on selle „valesti“ sinna meelega asetanud. Ja sellel on omakorda sõnum.
*
Mõnikord tundub, et ka tekstis on midagi valesti. Et on mingi juhuslik viga sisse lipsanud, näiteks teksti tõlkides. (Fotole juhuslikke vigu, julgen pakkuda, tihti ei satu.) Näiteks sattusin sel nädalal Postimehe veebis pealkirjale „Samsungi uusimas külmikus toimuvat saab jälgida otseülekandes“. Grammatiliselt on kõik olemas, sõnum jõuab samuti kohale, kuid mõistus keeldub omaks võtma. Nojah, kui mõelda, siis muutus Eesti samuti külmikuks vaid loetud päevad enne aastavahetust. Kokkusattumus? Kindlasti mitte. Kes siis enam aastal 2016 kokkusattumustesse usub. Kõik on ju ettemääratud. Nii on. Kui jälgida otseülekannet külmikust, siis saab ju selles vaid veenduda – piimapakk on määratud tühjenema ja saabki kunagi tühjaks. Kui hoida vorsti liiga kaua külmikus, tulevad sellele karvad külge ja sünnib uus eluvorm. Jne. Kõik on ettemääratud. Keda keedetakse, keda praetakse, kes süüakse niisama ära. Ja osa läheb prügikasti.
*
Esimene suurem teema aastal 2016 on anonüümsete kommentaaride keelustamine või pigem kaotamine. Seda teevad veebruarist nii Postimees kui rahvusringhääling. Sel teemal on juba mitmed kodanikud arvamust avaldanud, üks huvitavamaid tekste pärineb Mihhail Lotmanilt, kes muuseas arutleb ka autorluse üle, mis tema arvates on mineviku igand. Mitte et ma kõigega nõustuks, mida Lotman arvab, aga ka näiteks ajalehe juhtkirja puhul ei saa me rääkida konkreetsest autorist, vaid kollektiivist – juhtkiri edastab toimetuse kui kollektiivi arvamust või hinnangut või tõekspidamisi. Nii on see olnud ka Harju Elus, ja see on ka üks põhjuseid, miks juhtkirja me enam nüüdsest ei kasuta.
*
Suureks teemaks on ka tunnel kahe soome-ugri pealinna vahel. Kui (võimalik) tunnel läbib ruumi, siis ajalehte, näiteks Harju Elu saab võtta tunnelina läbi aja. Lugedes Harju Elusid aastate tagant, saab selgeks, kuidas inimesed ja ühiskond muutunud on. Kuidas muutub keel kui materjal (leksika), kuidas keelekasutus, kuidas teemad, kuidas stiil, mida kasutatakse, kuidas põhimõtted, kuidas see, millest ja kuidas mõeldakse ja kirjutatakse jne. Saab selgeks ka see, mis oli lubatud ja mis mitte jne. Mõnd teksti lugedes saad aru, et tähtis polnud see, millest võis kirjutada, vaid see, millest ei tohtinud; mitte see, kuidas kirjutati, vaid see, kuidas ei tohtinud kirjutada.

Kuid muutused on osa sellest, mida me peame loomulikuks ja alatikestvaks. Ainuke püsiv väärtus ongi muutus. Sellest lehest muutub ka Harju Elu välimus – lugude ja teemade paigutus, fotodel kujutatav ja fotode kvaliteet, kirjagarnituur jne. Aastal 2016 näebki lugeja väheke erinevat Harju Elu kui aastal 2015. Kuidas see kellelegi meeldib, on iseasi, aga vaheldust on vaja. Nii toimetusele kui lugejale.