Haldusreformi varjus on üks kuri plaan liikvel. Nimelt soovivad võimuliidu erakonnad anda riigikogu liikmetele võimaluse istuda samaaegselt kahel toolil. Need kaks tooli on riigikogu tool ja kohaliku omavalitsuse volikogu tool. Väidetakse, et nii saavad riigikogu liikmed parema ülevaate kodukohas toimuvast ja kohalikud elanikud parema ülevaate riigikogus toimuvast. Vabaerakonna seisukoht on vastupidine: see seadusemuudatus suurendab võimu tsentraliseerimist riigis ja näitab usaldamatust kohalike omavalitsuste vastu.
Samas on tänane olukord peibutuspartidega ka vastuvõetamatu. Olukord, kus üleriigiliselt tuntud näod kandideerivad kohalikel valimistel selleks, et oma tundmatuid erakonnakaaslasi volikogudesse vedada, on valijate jõhker petmine. Olukorra muutmiseks tegime eelnõu, mis nägi ette uue mandaadi saamisel eelmise kustutamise. Lahti seletades tähendab see, et inimene, kes kandideerib näiteks riigikogu liikmena kohaliku omavalitsuse volikokku ja osutub sinna valituks, kaotab automaatselt eelmise mandaadi ehk siis antud juhul jääb riigikogu liikme mandaadist ilma. Meie plaani järgi oleks see kehtinud nii kohalike omavalitsuste, riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. Loomulikult viskas koalitsioon selle ettepaneku prügikasti, sest nende vaadetega on see ettepanek jõhkras konfliktis.
Miks meile siis see kahe tooli seadus ei meeldi. Esmalt seetõttu, et plaanitava haldusreformiga väheneb omavalitsute arv 60-70-ni. Sellega seoses väheneb ka kohalike omavalitsuste volikogude liikmete arv ligi 1000 voliniku võrra. Järelikult peab uute tunduvalt suuremate omavalitsuste volinike kompetents jõuliselt tõusma. Milleks sinna siis veel riigikogulased??? Kas tõesti arvab võimuliit, et Eestis ei ole piisavalt mõtlevaid inimesi?
Teiseks. Võimuliidu plaanitav seadusemuudatus võib tekitada olukorra, kus tähtsust täis riigikogulased tulevad isalikult volinikke õpetama ja oma erakonnakaaslaste distsiplineeritust/sõnakuulelikkust kontrollima. Pahatihti toimus sellist käitumist nendel aegadel, kui selline kahel toolil istumine veel lubatud oli. Kohalikud omavalitsused ei vaja “tarku tegelasi” Tallinnast, kes toovad kohaliku elu korraldamisse kaasa ka Riigikogus toimuva ideoloogilise võitluse.
Miks ma nii arvan?
Ideoloogiline võitlus kohalikes omavalitsustes tapab teo-ja otsustusvõime. Kohaliku elu korraldus peaks jälgima ikka läbiproovitud tarkust, et pole tähtis, mis värvi kass on, peaasi, et ta hiiri püüab!
Kõige suurema ohuna näeb Vabaerakond siiski nn parteide tagatubade võimu suurenemist ja ka üldisemalt võimu kontsentreerumist. Sellise käigu läbiviimine on kindlasti ka märk sellest, et nn kartellierakondasi häirib see, et viimastel kohalike omavalitsuste valimisel tegid valimisliidud liiga hea tulemuse. Neist on kartellierakondadel vaja vabaneda. Kahe tooli seadus kombinatsioonis plaanitava haldusreformiga on ilmselge poliitiline jõumeetod valimisliitude edule vastuhakkamiseks.
Sel teemal on jõuliselt sõna võtnud Surju vallavanem, endine riigikogu liige Jaanus Männik, kes kirjas parlamendi põhiseaduskomisjonile kutsub riigikogu liikmeid mõistlikkusele ja soliidsusele. Männiku sõnum on, et võimumonopoli haiglaslik võimuiha on tekitanud osas riigikogu liikmeis ja võimukamais parteiliikmeis tahtmise istuda samade inimestega ühtaegu parlamendis, kohalikes volikogudes, riigiettevõtete nõukogudes, spordiliitudes ja mujal. See ei ole Eesti riigi huvides.
Ka endine õiguskantsler Allar Jõks on valitsuse eelnõu suhtes olnud väga kriitiline: riigikogu liikmete dessant volikogudesse annab tunnistust erakondade lühikesest pingist, see on märk usalduse puudumisest kohalike kandidaatide ja valijate vastu. Kokkuvõtlikult – see on lubamatu poliitdoping ehk maksumaksja raha kuritarvitamine.
Idealistina loodan, et võimuliidu mõnel liikmel tuleb aru pähe ja nad hääletavad peibutuspartide kahe tagumiku seaduseelnõu vastu. Ning riigikogu liikmetel soovitan igasugusest peibutuspartlusest loobuda ning kohalikust elust arusaamiseks lihtsalt rohkem suhelda oma kodukoha inimestega ja kindlasti osaleda oma kodukoha kogukondlikes tegevustes. Prääks!