Nagu arvata võiski, taasiseseisvunud Eesti neljandat riigipead kolme vooruga Toompeal ära ei valitud. Paljuski põhjuseks seni meie otsustavama erakonna otsustamatus. Et presidendi valimine ei koosne vaid 101 riigikogulase kolmel korral hääletamissedeli kastilaskmisest, vaid on tunduvalt pikem protsess, siis mõelgem ka korraks sellele pikale protsessile.
Juba aasta alguses ootas üldsus, ootasid erakonnad ja ajakirjanikud oravaparteilt signaali presidendivalimiste alguseks – kellest saab meie suurima valitsuspartei kandidaat. Mida ei tulnud, oli signaal ehk selge sõnum Reformierakonna kandidaadist. Hoopis Siim Kallas oli see, kes 16. aprillil Estonia teatri ovaalsaalis teatas oma erakonnakaaslastele ja kokkukutsutud ajakirjanikele, et on nõus kandideeerima Eesti riigipeaks. Peatselt teatasid ka teised erakonnad oma kandidaatidest – sotsid Nestorist, EKRE Mart Helmest, IRL ja Vabaerakond Allar Jõksist. Ainult Reformierakonnast ei tulnud ikka selget sõnumit – lisaks Kallasele oli nende kandidatideks saanud ka Marina Kaljurand ja Urmas Paet.
15. juunil kohtusid kandidaadid (v. a. Kallas) esimesel avalikul debatil Murastes omavalitsusjuhtide ja ajakirjanike ees (sellest kirjutas pikemalt 17. juuni Harju Elu).
Mis selgus? Ega kandidaatide seisukohad väga erinenudki. Kõik pooldasid jätkamist NATOs USA liitlasena, mõistsid hukka Krimmi okupeerimise, tahtsid oma esimese visiidi teha Soome. Erineti peamiselt pisiasjades: Jõks lubas enim jälgida põhiseaduse täpset täitmist, Kaljurand pöörata tähelepanu välis- ja Reps sisepoliitikale. Teistest erines ainult Mart Helme oma hirmutavate sõnavõttudega Venemaa ja Eesti sisepoliitika teemal (et neid kuulajad aga väga tõsiselt ei võtnud, näitas hääletamisel Helmele antud kesine häältesaak). Midagi näitas see debatt aga veel.
Puudus vastasseis
Eestil pole vaja otsustada, kas astuda Euroopa Liitu või NATOsse, milliste kärbetega kõige valutumalt läbida majanduskriis, mida teha rahvustevahelist vaenu põhjustava pronkssõduriga. Muidugi ei tee neid otsuseid president. Aga rahvas ootab presidendilt tuge ja selget sõna tähtsate otsuste tegemisel. Sellepärast ei kiskunud ei presidendikandidaatide esimene ega ka järgmised debatid teravaks, ammugi mitte solvavaks. Klassikalisemad näited olid selles ehk Eiki Nestori sõnavõtud – oleks kõnelenud nagu hea maa-vanaisa. Aga ei pakkunud ükski kandidaatidest välja ka uut narratiivi Eestile, mille puudumist ka Rõivase kõhklusliiduks nimetatud valitsusele ette on heidetud.
Küllap selliste mitteambivalentsete seisukohtade taustal olnuks Reformierakonnal kerge olnud otsustada, kes on ikkagi nende õige kandidaat, on see Kaljurand, Kallas või hoopis Paet. Esindavad nad ju kõik ühesugust liberaalset maailmavaadet, erinevad ainult isikuomadused ja kogemused. Aga otsustada ei suudetud. Ja nii Reformierakond 3. augustil ametlikult teataski, et presidendikandidaate on neil ikka kaks. Kallas kandideerib riigikogus ja Kaljurand valimiskogus.
Paragrahv 97
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 97 sätestab väga üheselt mõistetavalt: “Riigikogu esitab valimiskogule presidendikandidaadiks kaks Riigikogus enim hääli saanud kandidaati.”
Kuidas kujutab Kaljuranda toetav tiib Reformierakonnas ette, et Siim Kallas loobuks riigikogus saadud häälte toel valimiskogus kandideerimast? Teeks enesetapu? Vastasel korral ei täidaks ta Eesti Vabariigi põhisedust.
Ehk ilmuvad kunagi avalikkuse ette protokollid, mida keegi sellise kahe kandidaadi otsuse tegemisel juhatuse liikmetest ütles, kes oli poolt ja kes vastu, aga selge on et see otsus polnud kasuks ei Reformierakonnale endale ega Eestile tervikuna. Ja kõige hukutavamalt mõjus ja mõjub see Taavi Rõivasele. Mis saab olla veel selgem tõend erakonna juhi nõrkusest kui otsustamatus? Või on ka erakonna juht kellegi poolt manipuleeritav? Kellegi, kes talle vägisi oma arvamust peale surub? Vaevalt Tartu Ülikooli majandusharidusega – olgugi et vaid bakalaureusekraadiga – peaminister Rõivas ei oska välja arvutada, et kahe kandidaadiga valimiskokku minek võrdub mõlema kandidaadi tõenäolise põhjalaskmisega. Või usub ta, et kaks kandidaati on nii tugevad, et jõuavad valimiskogus mõlemad teise vooru, kus siis omavalitsusjuhid parteijuhi töö ära teevad. Otsustavad tema asemel, kumb on etem. On valitsus ennegi omavalitsustele ülesandeid andnud, asi see üks veel lisaks…
Küsimusi on palju
Sama palju küsimusi nagu Taavi Rõivase ootamatul saamisel sotsiaalministrist peaministriks 2014. aasta märtsis saadab teda siiani. Ainult nüüdses situatsioonis on selgemalt näha, kust piirjooned jooksevad, kes on mängu taga. Pärast teisipäevast Reformierakonna juhatuse maratonkoosolekut kirjutas Marina Kaljuranna toetaja Keit Pentus-Rosimannus Facebookis: “Mult on küsitud, kas eilne maratonarutelu muutis kuidagi minu veendumust sellest, et Marina Kaljurand oleks Eestile hea president? Ei muutnud. Arvan endiselt, et Marina Kaljurand oleks Eesti tulevikku silmas pidades parim president ja valimiskogus favoriit ja seda seisukohta erakonna juhatuses ka kaitsesin.”
Sellest lühikesest lõigust selgub, kus jookseb lõhe Reformierakonnas. Ja Taavi Rõivas, hea inimese, aga pika kaalutlejana, tahab arvesse võtta kõik erinevad seisukohad. Või on ta Rosimannustele mingi teene võlgu? Küsimusi on palju.
Mida toob tulevik?
Lihtne oleks öelda: valimiskogu valib Siim Kallase presidendiks, Marina Kaljurand astub Reformierakonda (lubaduse astuda erakonda juhul, kui temast presidenti ei saa, andis Kaljurand esimesel presidendikandidaatide debatil omavalitsusjuhtide ja ajakirjanike ees) ja saab peaministriks isapuhkuse võtnud Taavi Rõivase asemel.
Paraku elu pole nii mustvalge. Ja ainuke hea asi selles halvas mängus on see, et nüüd hakkab presidenti panema juba suurem kogu, kus esmaseks tõusevad ehk ikkagi riigi huvid, aga mitte isiklikud ambitsioonid ega tahe teistele erakondadele koht kätte näidata.
24. septembril saab Eesti Vabariik uue presidendi.