Äärelinnas ja väiksemates maapiirkondades võivad nii mopeedidega kui autodega süüdimatult „kahesajaga“ kihutavad vabamõtlejad rahumeeli läbi laste ja loomade kupatada, ilma et keegi neid suuremat segaks. Kui vihaselt järgi vibutavad lapsevanemad välja arvata.
Olen väikese, esimest klassi lõpetava lapse ema. Et elame äärelinnas, toimub kogu liikumine marsruudil kodu-kool-toidupood-kodu suures osas „külavaheteedel“, seda enamasti jalgratastega. Ka kooli saadame poega hommikuti jalgrattaga. Kui laps veel lasteaias käis, sai ka sinna mindud talvisel ajal kelguga, suvisemal rattaga. „Külavärk,“ tavatsesime perekeskis öelda.
Suure liikluse puudumine ja võimalus oma väikese jalg- või tõukeratta abil kooli jõuda ilma et oleks vaja suure liiklusega magistraale ületada, on ühele seitsme-kaheksa-aastasele väga suur asi. Õigemini, tema vanematele, sest tõsi, ise nad seda veel hinnata ei mõista ja kibelevad pigem oma iseseisvust võimalikult kiiresti endale ja maailmale tõestama.
Enamasti on meie kandis tõesti vaikne. Enamasti. Vahel võid vändata kodunt kodukandi poeni välja ilma et kedagi vastu tuleks. See ongi piirkonna suurim pluss.
Ent sellest sulnist vaikusest ei tohi lasta oma tähelepanu ja valvsust uinutada – vahel osutub seesama vaikus petlikuks ja lapsega läbi hommikuse udu kooli poole sõites leian end talle ootamatult karjatamas: „Paremale! Kohe!“, mispeale väike inimene end ehmatusega ja kibekähku vaat et kraavini pressib, kiiver silmile vajumas. Hoiame mõlemad hinge kinni, kuniks kihutaja mööda lastud, ning jätkame matka.
Tihtipeale kihutavad torpeedona meie kitsalt ja vaikselt kodutänavalt lastest, kassidest ja koertest sisuliselt läbi erinevat tüüpi maasturid, kuid ka arhailise olemisega „bemarid“. Viimaste NATO lennukeid meenutava müra tõttu julgeksin ka naisterahvana nende tehnilises seisukorras sügavalt kahelda, niisamuti nende juhtide vaimses tervises.
Karmimad reeglid
Mida ma tahan selle kõigega öelda?
Aastatega on siia piirkonda elama asunud üha enam väikeste lastega peresid, ent jalakäijatele teed pole asumis ette nähtud – ju on omal ajal eeldatud, et liigutakse vaid autodega.
Ometi kehtivad neil asumisisestel tänavatel õuealale kehtestatud normid, mis eeldab, et maksimaalne tunnikiirus peaks olema 20 km/h.
Viimastel kuudel on väga palju ja väga emotsionaalselt kõneldud liiklustrahvimäärade võimalikust tõstmisest vastse valitsuse poolt. Trahvimäärade tõstmisele on valjuhäälseid vastuseisjaid – sel moel pidavat kannatama ennekõike just need, kes harva millegi vastu eksivad, enamasti ei kihuta ja on muidu jumalakartlikud. Omal kombel see ju tõesti nii ongi, ent liikluskihutajaile, sh maanteel vene ruletti mängivatele adrenaliinisõltlastele teeks ma sootuks uued ja tuntavalt karmimad mängureeglid.
Kui inimeludega lotomäng tundub põnev, tuleks sedalaadi mänge mängida kusagil mujal. Kusagil, kus ollakse muust ühiskonnast eemal. Sarikihutajailt võtaks ma eluks ajaks ära riistapuud, millega neil on suur ja püsiv potentsiaal teiste elu ohtu seada.
Mis oleks lahendus?
Ma ei ole kuigi kindel, kuidas võiks vähendada väikestes asumites karistamatuse tunnet – sisuliselt ei mõjuta taolisi „bemarimehi“ ju miski – kui lapsevanemad vihaselt järele vehivad, pööravad nad vaevalt peadki, gaas püsib põhjas kuni tänava lõpuni – ka ristmikest ei lase nad end segada.
Ka ei kujutaks väga ette vaikses äärelinnas politseireide, politseiautod põõsastesse varjunult väikese asumi väikestel tänavatel neid väheseid, ent samas kohati eluohtlikke kihutajaid jahtimas. Ent midagi peaks olema võimalik nendega ette võtta. Salvestavad kaamerad näiteks?
Liiklusseaduse kohaselt ei tohi autojuht õuealal jalakäijaid ohustada või takistada ning peab sõitma piiratud kiirusega, kuni 20 km/h. Ka tohib jalakäijate vahetus läheduses olev auto liikuda jalakäija kiirusega. Vajaduse korral peaks juht koguni peatuma.
Midagi taolist pole siinmail kuigi tihti ette tulnud – enamasti eeldavad õuealal sõitvad autojuhid, et jalakäijad ja ratturid kargavad, pea ees, kõrvale – piltlikult öeldes, kraavi – ning hoogu maha võtta ei tule neil suuremalt jaolt mõttessegi. See kõik tundub olevat kihutajaile võõras ja seletamatu maailm.
Ehk oleks lahendus õueala mõiste laiemas teadvustamises, kardetavasti pole tegemist vaid ühe piirkonna probleemiga.