Esmaspäeval alanud uue kooliaasta taustal on paslik vaadata tänasest päevast pisut kaugemale. Millised on õppetingimused Eestimaa koolides kahekümne aasta pärast, kas meie tänane haridussüsteem vastab õpilaste tegelikele vajadustele ning kuidas oleks võimalik rakendada tehnoloogilisi vahendeid õppeedukuse parandamiseks? Need on küsimused, mis tahes-tahtmata ootavad vastuseid.

Digipööre kajastub Eesti elukestva õppe strateegias. Kusjuures, see on kõnealuse dokumendi üks läbivamaid teemasid. Käimasoleva aasta algul kuulutatigi välja 12 kooli, mis Tallinna Ülikooli haridustehnoloogiakeskuse eestjuhtimisel saavad igapäevase õppetöö korraldamisel kasutada uuenduslikke õppemeetodeid. Kuigi Kostivere kool pilootprojekti ei pääsenud, oleme meiegi võtnud nõuks digipöördesse panustada.

Kui rääkida uuendustest klassiruumis, siis üha enam räägitakse oma isikliku nutiseadme kasutamisest. Paraku tehakse konkreetseid tegusid vaid mõnekümnes koolis. Selle asemel, et hankida uut seadmeparki, millega kaasnevad paljud lisakulutused, võiksime otstarbekalt kasutada neid seadmeid, mis on meil juba olemas. Tänasel päeval on selleks näiteks nutitelefon õpilase taskus. Paljudel on ka tahvelarvutid.
Möödunud õppeaastal omas iga meie kooli kolmanda klassi õpilane mõnd internetiga ühendatud seadet. Praktika, kus õppetöös kasutatakse kas mobiiltelefoni või tahvelarvutit, hakkas levima üle-eelmisel aastal. Toona oli tegemist valdavalt inglise keele tundidega, kus klassiruumis kasutamiseks sobilike programmide hulk on väga suur.

Vähemal määral võeti nutiseadmed kasutusele ka teiste keeleõpetajate poolt, kelle õpilased kasutasid pabersõnastike asemel digitaalseid analooge. Tänasel päeval ei olegi oluline, kui suurel või vähesel määral tehnoloogiat tundides kasutatakse. Tähtis on eelkõige tulemus ning see, et iga õpetaja oma oskuste ja teadmiste piires uusi õppemeetodeid kasutab.
Meil tuleb aga meeles pidada, et see kõik moodustab väga väikese osa õppimisest. See on üks komponent – nagu näiteks joonlaud või mall, mis leiavad tundides igapäevast kasutust.

Võimeid arvestades

Praegu on Eesti hariduses palju asju toimumas. Kirjutatakse koolivõrgu kokkutõmbamisest, räägitakse õpetajate palgast, kujundavast hindamisest ning ka eelpool mainitud digipöördest. Ühe õpetaja jaoks on seda kõike liiga palju ning ta peab tegema mingeid valikuid.
Kui õpetaja on omandanud ülikoolis oma eriala, siis on tema maailmapilt sageli ainekeskne. Seda tuleks muuta.

Nii Eesti kui ka teiste progressiivsete maade koolides lähtutakse õppija huvidest, kelle arengut püütakse igati toetada. Tähtis on võimetekohane pingutus, tagasiside ning enesehinnangu kujundamine – kõik see moodustabki kujundava ehk õppimist toetava hindamise.
Samuti tuleb seista selle eest, et laps areneks püstitatud eesmärgi suunas. Tähtis on täiskasvanu tagasiside, mis hoiab õpilast õigel teel.

Loomulikult tähendab õppimine ka pingutust, kuid pingutus ei saa olla kõigile võrdne. Kui kõrgushüppes tõsta latt kahe meetri peale ja nõuda kõigilt selle ületamist, siis paljud loobuvad kiiresti üritamast. Kui seame kõrguse aga kaks korda madalamaks, võivad paljud ajapikku soovitud tulemuseni jõuda.

Koolijuhid, õppejuhid ja ka õpetajad peaksid seetõttu toimuvat suuremalt nägema. Nad peaksid nägema seda, kuidas toetatakse noore inimese arengut. Ülo Vooglaid on öelnud, et koolides on põhiprotsess õpilase areng. Me ei saa kedagi õpetada ega kasvatada, hoolimata sellest, et oleme seda mõtet aastakümneid iseendasse sisendanud. Kui me eeldame, et kõik õpilased suudavad õppida positiivsetele hinnetele, siis sõnalise tagasiside puhul me ei ütle otse välja, mis hinde õpilane sai. Me selgitame, mida tuleks paremini teha, et teemat hästi vallata. Paraku on selline süsteem keeruline ning oluliselt lihtsam on öelda “tubli, istu, viis.”

Tänaseks ei ole me Eestis kujundava hindamisega kuigi kaugele jõudnud. Põhikooli ja gümnaasiumi seadus (PGS) lubab anda kirjalikku sõnalist tagasisidet kuni kuuenda klassini. Kostiveres oleme me jõudnud neljandasse klassi ehk teinud seda viimasel kolmel aastal nii hästi, kui oleme osanud.

Muud väärtused

Eesti koolidel on nõnda ühest küljest väga suur autonoomia, teisalt ei tule keegi ütlema, kuidas täpselt peaksime teatud asju tegema. Tänaseks on meie koolis noori õpetajaid, kel on vastav ettevalmistus olemas ning kellega proovime esimesest kuni kuuenda klassini õppimist toetavat hindamist rakendada.

See oleks aga väga põhimõtteline erinevus, sest tihti võrreldakse meie noorte õppeedukust teiste riikide noortega. Kui hakkame analüüsima aga isikuomadusi, siis selgub, et välisriikides on õpilased sageli viisakamad, hoolivamad ja kaasõpilast toetavad.

Kasvatuslikku poolt toetab ka PGS-i üldosa ning viimasel ajal rõhutatakse, et põhikooli ülesanne ongi ehk rohkem kasvatav. Kõik alusdokumendid on meil olemas – kirjutatakse individuaalselt lähenemisest õpilasele ning ükski seadus ega organ seda ei takista. Ainus mis takistab, on õpilaste arv klassis ning õpetajate ettevalmistus.

Soovime Kostiveres, et see süsteem hakkaks pikkamööda tööle. Loomulikult on numbrilisel hindel distsiplineeriv mõju, ent “viis, viis, neli, viis – keskmine hinne viis” lõputunnistusel – mida see peaks tähendama? Mida see räägib inimesest endast?

Kunagi oli õpetaja objekt ja õpilane subjekt. Tänapäeval räägime subjekt-subjekt suhtest. See tähendab, et me oleme võrdsed, kuid erinevates rollides. Õpilane teeb, harjutab ja proovib ning õpetaja suunab ja toetab teda. Nii võib seda lihtsustatult kirjeldada, kuid mõte on selles, et õppijal ei kao õpihuvi ja vaimustus.

Kristjan Port on öelnud, et inimesi hoiab arvutimängude juures hasart ning vajadus iseenda tulemust pidevalt ületada. Selle mõtte peaksime me tooma ka haridussüsteemi, kus iga õpilane võistleb iseendaga ning on motiveeritud kaasõpilastest, kes samuti püüdlevad parema tulemuse poole.
Seda kõike on raske ühe päevaga juurutada, aga kui me järgmistel aastatel püüame uusi ideid ellu viia, siis jõuame soovitud tulemuseni. Oluline on, et õpilane ei tuleks kooli pelgalt istuma ja tundides osalema.

Muudatuste elluviimine nõuab ühist pingutust ja koolijuhil on selles määrav roll.