Viimastel nädalatel on paljude puhkus muutunud oluliselt päikselisemaks. Eestisse on jõudnud korralik kuumalaine ning jaanipäeva aegne külm ja niiske ilm on juba unustatud. Muidugi toovad kuumad ilmad endaga kaasa ka palju probleeme. Kuumarabandused ja päikesepõletused on vaid üks osa sellest. Meie jaoks harjumatut, enam kui 30 kraadist kuumust võib lausa troopiliseks nimetada. Kuigi kuumalaineks seda pidada veel ei saa, nii vähemalt selgitas seda TTÜ meteoroloogiaprofessor Sirje Keevallik. Põhjus on lihtne – ööpäeva maksimumtemperatuur pole viiel järjestikusel päeval küündinud vähemalt 30 plusskraadini.
Selline temperatuuride kõikumine viib mõtted kahtlemate selleni, et midagi on natuke valesti. Talv oli meil ootamatult pehme ja kevadel ning suvel vahelduvad harjumatult kuumad ilmad külmade vastu. Temperatuuri tõus ja langus on ootamatult suur. Näiteks jaanipäeva ilma peeti meie põhjanaabrite juures viimase 30 aasta kõige külmemaks. Pikalt on räägitud kliimasoojenemisest, selle kohta on tehtud arvukalt analüüse ja loodud erinevaid mudeleid, kuid ennustusi on erinevaid. Juba üle 100 aasta teatakse kasvuhoonegaaside soojendavast mõjust. Eelmise sajandi viiekümnendate keskel suudeti tõestada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suurenemist atmosfääris. Tehnika areng andis meile võimaluse jälgida täpsemalt ka seoseid päikese aktiivsuse ja kliimat mõjutavate tegurite vahel. Hinnanguliselt on viimasel sajandil toimunud temperatuuritõusu põhjuseks 90 protsendilise tõenäosusega inimtegevus.
See võib tähendada meie jaoks veelgi paremaid rannailmasid või senisest enam niiskust ja vihmaseid päevi. Meteoroloogide andmed näitavad, et aasta keskmine temperatuur maakeral on 20. sajandi algusest peale vähehaaval tõusnud, kuigi tõusu pidevasse kõverasse tegid jõnksu sisse suhteliselt külmad 1940. aastad. Vähe sellest, soojenemine näib isegi kiirenevat. Liustikud sulavad ja taanduvad. Põhja-Jäämere jääkate üha õheneb. Eks viimaste aastakümnete sagedased mustad jõulud Eestiski tunnista sama. Tahes-tahtmata tekivad küsimused, kas Eesti elanikel on oodata troopikapalavust ning tarvis õunte asemel banaanide kasvatamiseks valmis olla? Või peaks juba mererandadele tamme ehitama, et rannaäärseid tasandikke merepinna tõusuga seotud uputuse eest kaitsta? Üks on kindel – igaüks meist peaks hoolitsema selle eest, et meie ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väikene. Me ei tohiks teha oma koduplaneedile pöördumatut kahju.