Pensionieelik üldiselt ei ole ühegi suuremõõtmelise reformi subjekt ehk maailmamuutja. Ta saaks seda teha peamiselt kahel viisil. Üks seisneb selles, et ta võidab loteriil üüratu summa, millest ta ühe osa investeerib tootlikkusse sektorisse, teisega suurendab oma kinnisvara väärtust ja kolmandaga parandab tervist. Teiseks võib ta müüa ennast võimuerakonna tööriistaks ehk hakata äraostetuks. Muudel juhtudel on 60-aastane inimene reformide objekt, aga vaevalt teab keegi meieealistest, kui mitme reformi objekt ta juba on ja palju neid enne veeuputust veel tuleb. Esimene reform, mille objektiks ma olin, oli 1961. aasta rahareform ja või hinna ajutine tõstmine. Järgmine reform avaldus seitsmeklassilise põhikooli muutmises 8-klassiliseks. Kolmas reform tähendas mulle seda, et Miiduranna küla Aadu talult võeti nõukogude vägede maa-aluste kütusehoidlate „kasuks“ ära talu ainuke kaev ja kohe seejärel talu laut ning neljandik õunapuuaiast. Neljandat nägin ma siis, kui Tallinna-Narva uuel maanteel asendati betoonkate asfaltkattega ja sama tehti juba hiljem Männiku teel. Viies oli rahvamajandusnõukogude asendamine harukondlike ministeeriumitega. Mitte alati ei ole ma aru saanud, mida need reformid parandasid, kas kulisse või näitlejate koosseisu.
Haldusreformi asendamine riigireformiga taandub peamiselt samuti kulisside ümbertõstmiseks, kui ei näidata ära, mis siis on viltu. Näiteks raudtee otseliin Muugalt ja Lagedilt otse Paldiskisse ilma Kopli kaubajaama läbimata ei nõua riigireformi, ehkki ta muudab mitme omavalitsusüksuse (minu arvutuste kohaselt kaheksa) haldussuhteid. Viltu ei ole mitte see, et Lagedilt otse Paldiskisse mööda raudteed ei pääse, vaid see, et ohtlikud veosed liiguvad läbi tiheasustusega elurajoonide. Samas Rail Baltic eeldab riigireformi, sest tema rajamiseks restruktureeritakse omandisuhteid umbes viies maakonnas ja muudetakse ka tõmbekeskuste toimet.
Kas Urve Palo (SDE) riiklik üürikorterite programm nõuab riigireformi või hoopiski ideoloogilist reformi, on hetkel väga raske öelda, sest ta on kindla peale võimul veel vaid mõne kuu, mille kestes ta selle programmiga ise tegelda ei jõua. Ideoloogiline reform oleks see juhul, kui mõelda, et Urve Palo järgi tuleks riigikapitalism ehitada üles sotsiaaldemokraatlike võtetega – mis võivad olla vägagi diktaatorlikud.
Harjumaa neli osa
Kuid kõigepealt eeldab riigireformi maakondade sätestamine põhiseaduses, millest johtuvalt saaks ka maavalitsus põhjendatud sisu. Kujundlikult võib ju öelda, et maavanem on riigi käepikendus, aga see on tühi lora, sest „käepikendus“ ei ole juriidiline termin. Praktiliseks minnes peaks põhiseadust lugedes olema mõistetav, mis on Harjumaa nagu üks maakond teiste hulgas ja mis ta on nagu asi iseeneses. Paraku sellest ei piisa, sest Harjumaa ei ole homogeenne tervik nagu Pärnumaa. Harjumaa jaguneb minu vaatekohalt neljaks: 1) Ida-Harjuks, 2) Tallinnaks, 3) Tallinna „tagamaaks“ ja 4) Lääne-Harjuks. Paljude meelest lahendaks Harjumaa ning õieti ka kogu Eesti probleemid Tallinnale sellekohase seaduse alusel autonoomia omistamine. Isegi kui niisugune seadus välja töötataks, ei vasta ta vähemasti ühele küsimusele, nimelt sellele, millised on Tallinna kui linna halduspiirid Harjumaa sees. Ma ei mõtle ühistransporti sissekirjutuse alusel. Ma pean silmas ohtlikku võimalust, et Tallinnat seadustades me võime saada senise ühetasandilise omavalitsuse (linnad ja vallad kui võrdsed üksused) asemel koguni kolmetasandilise kohaliku omavalitsuse – vallad ja linnad; maakonnad ning Tallinn. Mis võidab, on Tallinn.
Mitte ükski haldusreform ei saa selle sotsiaalantropoloogilise tõsiasja vastu, et mereäärsetes riikides koondub rahvastik rannikule. Kalapüük ei pruugi olla tulus, ent tulusad on logistika, transiit, ümbertöötamine, teenindus ja otsustava võimu asukoht. Harjumaa rannik ulatub enam-vähem Loksalt Nõvani, aga pole kahtlustki, et selle ala keskkohaks on vahemik Muugalt Paldiskini ehk ennekõike suured sadamad. Seadustatud Tallinn tähendaks nõrka Harjumaad, mille telg Kalarannast kuni Kiisani jagaks pooleks. Lahendus ei ole see, et Harjumaa jagataksegi kaheks. Lahendus peaks algama maakonna sätestamisest, sest see on üleriiklik, mitte lokaalne probleem. Miks seda pole tehtud? Üks põhjusi pole mingi saladus. Niipea, kui maakonnal kui üldmõistel tekivad autonoomilised õigused, muutub Eesti riigi kui terviku suhtes määravaks, kuidas käitub Ida-Virumaa.
On ka teine. Tugev maakond kärbiks Tallinna privileege ja võrdsustaks ta õiguslikus mõttes suvalise linnaga. Sotsiaalmajanduslikult linnad seda aga ei ole ning ühekordse seadusandliku aktiga niisugust ebavõrdsust ka ei korrigeeri. Viljandit ei tee ühe lausega riigikaitseliselt võrdseks Tapaga.
On kolmaski põhjus. Kohalikele omavalitsustele on totakas lisada kohustusi arvamises, et nad kõik saavad eksisteerida nagu Tallinn. Vastuolule kohalike omavalitsuste kohustuste ja nende täitmiseks vajaliku tulubaasi vahel on juhitud tähelepanu loendamatu arv kordi. Tööhõivereform lisab selliseid kohustusi veelgi, jättes samal ajal näiteks sätestamata, kes peab ratastooli-invaliidile tagama juurdepääsu ükskõik millise pangaautomaadi juurde. Seesama reform aga ei saa muuta tulubaasi enne, kui töökohad on loodud, milleks kõigepealt tuleb „ühte ja teist“ investeerida.
Nõrgad maakonnad
Milles siis seisneb „muutuv paigalseis“? Selles, et näiteks Tallinna arengule Suur-Tallinna poole me kätt ette ei pane, kuid oleme pannud käe ette maakondadele kui riigi osadele ilma nende õigusteta, mis neil oleksid föderatiivses riigis. Niisugust riiki me ei vaja, sest see tooks enesega kaasa Eesti Vabariigi lõhestamise, milline oht pole kuskile kadunud ja, nagu eespool märgitud, Tallinnale eristaatuse andmine seda ohtu ka ei välista. Mitte ükski maakond ei suuda praegu oma inimesi hoida paigal, sest korralik palk ühe maakonna raames on kättesaadav võrdlemisi vähestele. Kui maakond on nõrk, siis saab riik olla tugev ainult keskvõimu ning tema asukoha järgi.
Esimese asjana ma nõuaksin erakondadelt ses suhtes realistlikku tegevusprogrammi – umbes nagu bilansilist prognoosi. Teise asjana tahaksin selget vastust küsimusele, miks nii põhimõttelises küsimuses nagu riigikorralduse parandamine eelistatakse minna põhiseadusest mööda ja ajada asja alamate aktidega. Mingi küsimuse arutelu riiklikult tähtsa asjana riigikogus näiteks ei ole oma otsuse järgi kuigi oluline akt, sest ta pole kellelegi siduv. Riigikohtu lahendid on märksa siduvamad. Kolmandaks ei ole minu arvates õige menetleda maakondade olemasolu ja Tallinna linna kui pealinna teineteisest lahus.
Oletagem nüüd, et nn pealinnaseadust ja maakondade-seadust hakataksegi käsitlema koos. See ei saa peatada Tallinnas vajalike administratiivaktide vastuvõtmist, sest linn peab toimima isegi siis, kui ta on Detroit. Niipea, kui neis asjus tekib juriidiline konflikt, mida peab hakkama arutama kohus, kiilutakse riigireform kinni ja paigalseis jätkub.
„Riigireform” on esmases tähenduses asendussõna mõistele “haldusreform”, mille sisuks on algusest peale olnud kohalike omavalitsusüksuste arvu vähendamine valdade ja ka maakonnakeskuste või isegi vallasiseste linnade arvu kaudu (näiteks Jõhvi suurvald, Põlva või Suure-Jaani suurvald). Praegu on see teravaks teemaks Saare- ja Läänemaal. Haldusreformi läbiviijate loosungiks on: “Kohalikke omavalitsusi vähemaks ja nende väheste territooriumid suuremaks!”. Just seda asendussõnalist aspekti ma mainingi.
“Riigireform”on poliitiline lööksõna tähenduses “keskvõimu funktsioonide tasakaalustamine” olukorras, kus Riigikogu on kaotanud osa oma võimust vabariigi valitsusele. Kõige ilmekam näide on Eesti-Vene piiri kehtestamine. Nüüd tekib küsimus, kas riigireformi on vaja? Asendussõnana mitte, küll aga on vaja võimude lahususe tasakaalustamist selles mõttes, millest lähtus Lennart Meri, kelle meelest niisugune tasakaalustaja on president ise. Kas me oleme tugevaks presidendiks valmis? Ei, sest see on vastuolus 1992. aasta põhiseadusega. (P.O.)