Lõppev nädal tõi meile suurepäraseid uudiseid hariduselust. Vanaemana on mul hea ja rahulik meel teades, et meie noorte tulevik on kindlates kätes ning saadav haridus on leidnud märkimist ka maailma tasemel.
Värskelt avaldatud PISA testi tulemused näitavad, et meie 15- aastased on Euroopas esikohal ning maailmas kolmandal kohal. Veelgi uhkemaks teeb mind seegi, et sel korral oli testi põhifookuses loodusteadused. Meie noorte huvi just seda tüüpi ainete vastu on suurenenud ning ka testi tulemused on kindlaks märgiks sellest, et kõikvõimaliku teadusega seotud ained on haaravad ning väärivad kindlasti aina rohkem tähelepanu.
Mis on aga see, mis teeb õppimise noore jaoks huvitavaks? Kui rääkida näiteks füüsikast, siis kas pole huvitav, kui koolitunnis vaadeldakse tähti, otsitakse teleskoobiga planeete või linnuteed? Või kui rääkida keemiast, siis kellele ei meeldiks pauku teha ja reaalselt enda ees katseklaasis keemilisi reaktsioone näha?
Ma arvan, et siit joonistubki välja üks oluline aspekt, mis on kindlasti suureks väljakutseks meie haridustöötajatele. Kuna maailm meie ümber on pidevalt ja kiirelt muutuv, on oluline, et ka kool läheks nende muutustega kaasa. Õpikutarkuste kõrval omavad aina suuremat tähtsust ise järgi proovitud lahendused.
Selleks, et noorte tähelepanu võita, tuleb mingi määral nendega samastuda. Tundide tänasest praktilisemaks muutmine, interaktiivsete lahenduste kasutamine ning nende sidumine reaalse elu ja näidetega püüab noorte tähelepanu rohkem kui kunagi varem. Samas seisame siin aga teelahkmel, kus areng on igati soositud ja oodatud, kuid õpetajaameti ebaatraktiivsuse tulemusena on õpetajaskond vananev ning juurekasv väike. N-ö vanakooli õpetajad aga pole huvitatud muutustest ning soovivad jäävad truuks oma senisele teguviisile.
Kuidas aga edasi? Lahendusi on ju mitmeid, kuid ma leian, et kaks neist on eriti olulised. Esiteks tuleb kuulata noori, mida nemad soovivad ning kuidas muuta õppimine neile kõige paremini omandatavaks. Esialgu utoopilisena tunduvast mõttest võib saada midagi eriti toredat ja edukat. Teiseks, ja ehk kõike olulisemana, tuleb teha kõik selleks, et muuta õpetajaamet taas auväärseks. Tänastest gümnaasiumi õpilastest võivaks tulevikus saada just sellised õpetajad, kellest meil puudus on.
Nii nagu kõik siin elus, vajavad ka õppekavad ja õpetamismeetodid aegajalt reforme lihtsalt selleks, et ajaga kaasas käia. See on muutus mille vastu me ei saa, kuid millega võime saavutada palju ja jõuda kaugemale kui kunagi varem!