Terve möödunud nädala arutati nii ajakirjanduses kui sotsiaalmeedias usinalt küsimuse üle, kuhu on kadunud Venemaa president Vladimir Putin. Kremli uudistes eksisteeris ta endiselt tööka tegelasena, aga millegipärast ei näidatud Putinit teleekraanidel. Ja nagu teada muudestki valdkondadest, kui sind pole televiisoris, siis sind pole lihtsalt olemas. Kõigele tipuks jäeti ära varem planeeritud kohtumised Valgevene ja Kasahstani juhtidega.
See tekitas mitmeid jutte nii Venemaa peaministri pooldajate kui vastaste seas. Pakkumisi tehti nii Putini surma kui haiguse kohta, nii võimuvõitlusest Kremlis kui salajasest välisvisiidist Šveitsis, kus tema armukene pidavat sünnitama.
Juba Nõukogude Liidu ajal varjati kiivalt poliitbüroo liikmete enesetunnet ja tervislikku seisundit. Aastal 1996, loetud päevad enne presidendivalimisi, sai tollane president Boriss Jeltsin infarkti. Tema abid suutsid seda varjata mitu nädalat. Haigla intensiivravi osakonnas sisustati liba-valimisjaoskond ja teleris näidati, kuidas tegelikult raskesti haige Jeltsin laseb hääletussedeli valimiskasti. Putin püüab säilitada seda traditsiooni, ilmudes rahva ette tugeva poliitikuna, kes on alati ergas ja terve. Esmaspäeval näitaski Putin ennast pressile kohtumisel Kirgiisia presidendiga üsna reipa ja liikuvana. Sellega pole aga kaugeltki selgemaks saanud tema varjumise põhjused ja võimalikud järgnevad teod.
Kuulujutud juhist
Liiga tsentraliseeritud juhtimisega kultuurides, autoritaarsetes ja poolautoritaarsetes riikides, kus kõik või peaaegu kõik riigitähtsad küsimused otsustab sisuliselt üks inimene, ongi sellised kuulujutud väga varmad levima. Ärevaks tegi Putini varjumine ka välismaailma. Sellistes ühiskondades on väga kerged levima igasugu müüdid, mis võtavad muinaslugude kuju. Harvardi ülikooli ekspert Simon Saradjan viitab ajaloost tsaar Ivan Julma juhtumile. Julm (Groznõi) kadus ühel hetkel salapäraselt mõneks ajaks Moskvast, et panna oma alamaid tunnetama, kui halb on Venemaal elada ilma temata. See oli kavalalt kavandatud manööver oma võimu tugevdamiseks enne mitmete riigi elu kujundavate karmide otsuste vastuvõtmist. Samuti kadus nädalaks Moskvast, varjus Sotšis ja vaikis 1937. aastal Jossif Stalin , millele järgnes üha ägenev repressioonide laine.
Auroritaarsetes ühiskondades usuvad inimesed, et nende igapäevane elu sõltub täielikult sellest, millises tujus on parajasti riigi liider. Sellepärast levivad ka mitmesugused vandenõuteooriad väga kiiresti.
Surves pole üksmeelt
Endine Poola peaminister ja praegune Euroopa ülemkogu president Donald Tusk andis hiljuti ühisintervjuu viiele Euroopa suurele ajakirjandusväljaandele ja märkis, et nn ründav diplomaatia aitab ohjeldada Moskva agressiivset poliitikat. Tema arvates tuleb sanktsioone jätkata. Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier aga hoiatas oma USA visiidi ajal mustvalge käsitluse eest rahvusvaheliste kriiside ajal ja kutsus üles Läänt säilitama ‘strateegilist kannatlikkust’ Venemaa suhtes. Tuleb tõdeda, et sanktsioonide karmuse ja ajafaktori asjus on suuremaid või väiksemaid vastuolusid nii USA ja euroliidu kui ka Euroopa riikide endi vahel. Kuigi ka Poola ja Balti riikide elu sõltub suuresti Vene gaasist ja naftast, on nende valitsused Tuski väitel siiski ‘sanktsioonide eesliinil’. Venemaa energia suuremad tarbijad aga üritavad laveerida.
Lääne meedia imestab, miks venelased rõõmustavad elu üle, kui nende majandus langeb kiiresti, rubla kukub kõvasti ja hinnad tõusevad. Sõltumatu Levada keskuse uuringu järgi oli Venemaal nende inimeste protsent, kes on üldiselt rahul oma eluga ja isegi nimetavad ennast õnnelikeks, 2014. aasta detsembris 44%. Tänavu märtsis aga juba 52%.
Nad ei mõista, et Venemaa ja Lääs on kaks täiesti erinevat maailma. Venemaal ollakse valmis olmekitsikuseks oma ideaalide nimel, mis Läänele ei tundu üldse tõeliste ideaalidena. Läänes toob aga majandusliku olukorra halvenemine peaagu automaatselt kaasa sadu streike ja kümnete tuhandete inimeste demonstratsioone.
Venemaa ja Lääs
USA ekspert Glifford G. Gaddy väidab The Business Insideri veergudel, et Venemaa ja Lääs mõistavad sanktsioonide olemust täiesti erinevalt. Tänane Lääne ametlik positsioon põhjendab sanktsioone vajadusega karistada Venemaad rahvusvaheliste reeglite rikkumise pärast ja sundida teda tulevikus viisakalt ja rahumeelselt käituma. Venemaal aga arvatakse, et sanktsioonide eesmärk on nõrgestada nende riiki ja selle kaitsevõimet.
Gaddy näeb nende erinevuste põhjusena vastakaid julgeolekukontseptsioone. Lääs eeldab, et julgeoleku aluseks ja garantiiks on koostöö, dialoog, usaldus ja reeglite järgimine. Venemaa, vastupidi, näeb oma julgeoleku ja suveräänsuse ainukese garantiina enda kaitsevõimet. Venelased leiavad, et sanktsioonid sunnivad neid valima: kas leppida sõjalis-poliitilise olukorraga, mis on ohtlik nende riigi edasisele eksisteerimisele, või muutuda järjest ägeneva majandussõja objektiks. Tegelikult pole aga need kaks võimalust Venemaa jaoks mitte valik, vaid kaks lüüasaamise varianti. Venemaa ei järgi Lääne reegleid niikaua, kui usub, et Lääne süsteem välistab Venemaa julgeolekugarantiid.
Putin on jälle elus
Putin ilmutas ennast avalikkusele pärast 10-päevast kadumist 16. märtsil, kuupäeval, mil täpselt aasta tagasi toimus Krimmis referendum taasliitumiseks Venemaaga. Ilmselt püüti Putini ‘reinkarnatsiooni’ ajastamisele anda sümboli tähendust: otsusekindel president on endiselt heas sportlikus vormis ja rõõmsameelne, hoides endiselt kindlalt oma kätes võimuohje.
Üheks esimeseks otsuseks presidendi ‘taassünni’ puhul oli käsk viia läbi Arktikas sõjaväeõppused 38 000 sõjaväelase, 41 sõjalaeva, 110 lahingulennuki ja kopteri osavõtul. Need äkkõppused hõlmavad aga ka Balti mere laevastikku ja Loode sõjaväeringkonda ehk Peipsi-taguseid väeosi. Lisaks otsustati paigutada Krimmi strateegilised pommitajad, mis võivad kanda ka tuumarelva. Ja Kaliningradi oblastis võtavad koha sisse keskmaa tegevusraadiusega raketid, mille kontrollalale jääb kogu Poola ja mis suudavad ka näiteks Berliinini lennata. Pole just roosiline perspektiiv Balti riikide jaoks, kes plaanivad järjekordsed militaarõppused läbi viia paarikümne USA tanki ja jalaväe soomusmasina toel, lisaks veel mõned Soome ja Rootsi hävituslennukid, mis ei tohi aga Eesti territooriumil maanduda. Vaata millisest otsast tahes, aga Putinil näib olevat tõsine tahe USA hegemoonia murda ja kehtestada ‘külma sõja’ aegne pariteet nii relvastuse kui poliitilise psühholoogia valdkonnas.