Ülemaailmse inimõiguste ülddeklaratsiooni esimene artikkel ütleb: “Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.”

On huvitav jälgida, kuidas poliitikud põhjendavad, et tuhat pagulast vastu võtta on liiga palju, omavalitsused väidavad, et pagulastele on ruumi vaid muru peal telkides ning tavakodanikud, eeskätt keskealised ja vanem põlvkond vihastavad, sest ei pea harimata mustanahalist üldse inimeseks, vaid muidusööjaks, kes tuleb siia maksumaksja rahakotil paljunema. Valitseb paanika. Näpuga mööda seadusi, õigusi ja kohustusi järge ajades jääb kahe silma vahele kõige fundamentaalsem – inimlikkus.

Meil on tehnoloogia, et teada, mis toimub teisel pool maakera, ja maailmas piisavalt toitu, et söönuks saaksid kõik, kes nälgivad. Ometi elame, nagu väljaspool koduriigi piire toimuv ei puudutaks meid. Kas peame inimlikku kohtlemist väärivaks ja väärtuslikuks vaid ühiskonnaliiget, kes toob riigile raha ning kuulub samasse rassi või rahvusesse? Sõjapõgenik ei võrdu immigrandiga, inimlik on aidata abi vajavat inimest. Protestime selle vastu aga tugevalt.

Võime järjekindlalt ja lõputult surkida ajaloos ja põhjendada oma sallimatust sellega, et oleme pidevalt olnud võõrvõimu all ja pole saanud piisavalt ise olla. Korjame teiste aitamise vastu allkirju ja kurdame, et meile tehakse liiga. Lähiajaloosse piiludes aga märkame, et ka meie oleme teistesse maadesse rasketel aegadel pagulase kingades sisse tatsanud ja varjupaika otsinud.

Hirm, et kaotame oma “ise”, ei ole ometi põhjendatud, sest tuhat teiserahvuslast eestlust välja ei sureta. Miks oleme liigrutakad negatiivselt suhtuma? Kui palju pagulasi tuleb ja mida nad siin tegema hakkavad, pole kindel. Seda “iset”, mille poole püüdleme, pole enam võimalik saavutada. Multikultuurseks muutumine on paratamatu areng ja viisuajast kinni hoidmine ketrab edasi mineviku valusid.
Pagulased tuleb Eestisse tuua, et suhtumine “inimlikkus toetab teadmisi” saaks lootust muutuda suhtumiseks “teadmised toetavad inimlikkust”. Mõnikord aidates teisi, aitame iseennast.