Riigigümnaasiumid, kui need aastate pärast Harjumaal uksed avavad, saavad olema tõeliselt suured koolid. Mõelgem vaid, 540 õpilast, mis tähendab, et igas vanuseastmes (10., 11. ja 12. klass) saab olema viis paralleelklassi, igas 36 õpilast. Praegu on Harjumaal palju põhikoole, kus õpib tunduvalt vähem õpilasi.
Paralleelklassides on erinevad õppesuunad ning riik tagab õppeprotsessiks kõik vajalikud vahendid. Koolitatud ei saa vaid oma valla või linna lapsed, vaid neid tuleb ka mujalt. Tõeline õppemeka.
Seega on kerge mõista, miks paljud Harju omavalitsused sellist haridustemplit endale soovivad. Kes ei sooviks tarkust taga ajavaid särasilmseid noori kohalikku kooli ja selle ümber?
Probleem on selles, et kõigile taolisi noori ei jätku. Ei ole praegu, ei ole ka tulevikus. Tallinna ümbruseski veab tegelikult üsna napilt kokku vajaliku arvu, 540.
Nüüd tekivad mõned paradoksid. Riik koos koolivõrgu uuringu teinud Geomediaga väidavad, et kooli saab teha sinna, kus lapsed on või kuhu lapsed käivad kooli. Eesmärk Harjumaale riigigümnaasiumite rajamisel oli, et kõik „Tallinna ei jookseks“, nagu ütles haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu juht Kalle Küttis. Samas, rajades riigikoolid Viimsisse, Laagrisse, Tabasallu ja Jürisse, ei jää gümnaasiumiõpilased Tallinnast sugugi kaugele. Liikumine on sama, ikka pealinnale lähemale, viimasel hetkel enne pealinna pidurdades. Tullakse ka Keilast, Koselt, Kehrast, Kuusalust, Loksalt… Ja ikka pealinna suunal. Kas on ühe Kehra või Loksa noore jaoks olemuslik erinevus Tallinna ja näiteks Viimsi vahel (kui nad peaksid sellise valiku tegema)?
Mõnes Harjumaa paigas, kuhu riigigümnaasiumi laste vähesuse tõttu suure tõenäosusega kunagi ei tule (nt Kose), on keskharidust antud juba pikka aega. Tegu on kohaliku (haridus)keskusega. Helgemad pead aga kipuvad otsima kohta, kus nad saavad edasi särada. Selliseks kohaks on kindlasti riigigümnaasium. Seega minnakse Tallinnale lähemale, kodukohast ikkagi ära. Riigi hea plaan pakkuda heal tasemel keskharidust ka väljaspool See plaan kiirendab praeguses vormis vaid pealinna ja selle „eeslinnade“ kasvu. Regionaalpoliitika, mis esindab vähemalt praegu riigi idealistlikku poolt, jäi seekord pragmaatilisele ja ratsionaalsele alla.