Kunagi kolhoosiajal sõitis siit iga mees läbi, nii nagu parajasti heaks arvas. Ja siis on inimesed äkki väga üllatunud… Rääkimata sellest, et tegelikult on kogu maa ära hekseldatud. Kõnnitee ju jookseb mõisa maalt. /…/ Osa inimesi elab tänapäevas, teised mõtlevad laiemalt. Seal see vahe ongi.

Nii rääkis ajakirjanikule Kiili vallas asuva Nabala mõisa uus omanik Maie Matšenas. Ja tegelikult on kõik hästi. Uus perenaine teab, mida tahab ning tema soov on muuta mõis taas kogukonnaelu keskuseks.
Üks levinud mõttetera kõlab umbes nii: selleks, et luua, on vaja enne hävitada. No selleks, et oleks, kuhu luua. Et oleks, millest luua. Et ideed saaksid vabalt elada ja teoks saada.

Kui kohalikud on aastakümneid elanud teiste reeglite (või pigem nende puudumise) järgi, siis on keeruline leppida, et pead oma harjumusi muutma. Et see jalgtee pannakse nüüd kinni. Peab mujalt kõndima. Et see maatükk, millele ma kunagi oma peenra või auto parkimiskoha rajasin, kuulub tegelikult kellelegi teisele, kes seda nüüd võib endale nõuda.

Mõisaaeda ümbritseb siiani peaaegu et pühalik aura. Sinna niisama ju ei lähe. Kui lähed, siis tead, et oled väheke teistsuguses kohas kui oma koduõu. Ometi pole see kogu aeg nii. Nõukogude-aegne möödunu demüstifitseerimine ja demütologiseerimine, et eelnenu asendada oma müütidega (et luua, tuleb hävitada), on jätnud oma jälje. Kõik kuulub rahvale, kuid inimesed ei tundnud ennast selle „rahva“ osana. Seega kuulus kõik mittekellelegi, tühjale vaimule.

Nüüd, mil mõisatel taas omanikud, tuleb kohalikel leppida olukorraga, et kõik kuulub kellelegi. Isegi see heinamaa, kus on loomi tasuta pikka aega hoitud.

Kuid mõisaomanik pole enam orjapidaja. Mõisaomanik hoiab hoopis uksed avatuna, korraldab seal üritusi, kutsub kohalikke appi, et koos jõuda jälile, milline mõisahoone ja -aed kunagi välja nägid. Et inimesed tuleksid mõisa kokku, nautima tavapäevast erinevat olemist. Mõis saab taas kogukonna keskuseks, kuid mitte sunnismaiselt. Vabatahtlikult, ja vabad kodanikud saavad aru, et köit ei peagi ilmtingimata laskma lohiseda. Kui köiest kinni võtta, saab end tunda osana millestki suuremast.