Kellelegi meist ei ole tõenäoliselt võõras Eesti vanasõna: teiste silmas näeb pindu, oma silmas palki ei näe. Ma usun, et tänast riigis valitsevat olukorda on paslik kirjeldada just selle ütlusega.
Esmaspäevased sündmused riigikogus ja valitsuses võtsid suuna, mida paljud meist ei tahtnud ega suutnud uskuda või oodata. Reformierakonnale on juba päris mitu aastat ette heidetud liialt kaua võimul olekut. Mida siis teha, see on olnud ju valijate tahe!
Hommikuti lehti sirvides on silma jäänud järgmised ajakirjanduslikud tendentsid: majandus ei kasva, peaminister tegelevat ainult „peenhäälestusega“, ühesõnaga Eesti riik ei arene, seisab või on Reformierakonna juhtimise all hääbumas. Tihti tundub mulle, et meediaväljaannetes loetu oleks justkui kuulujuttudel põhinev möll, mis aina rohkem ja rohkem tuure kogub kuni neile vajaliku plahvatuseni. Tulemuseks on see, et koalitsioonipartnerite rusikad taskutes sügelevad ja igal võimalikul juhul avalikult ka virutavad. Jah, selline koalitsioon pole töövõimeline.
Minul maavanemana on küll mure!
Mure laste ja lapsendamise pärast. Järgmisest aastast antakse lapsendamisteenus üle sotsiaalkindlustusametile. On nad selleks valmis? Nagu väitis üks juristidest, et lapsendamine on ju formaaljuriidiline protseduur. On see ikka nii?! Me räägime ju meie lastest!
Maavalitsuse poole pöörduvad nii koolid kui lapsevanemad oma muredega. Koolid eelkõige sellega, et puuduvad vajaliku eriala spetsialistid, mis peaks olema koolides nii nagu seaduses kirjas. Eripedagoogid, sotsiaaltöötajad, logopeedid – Harjumaa koolides olid need erialad spetsialistidega kaetud, kuid tõmmati loodud asutusse Rajaleidja. Koolid peavad nüüd sealt ostma vajalikku teenust. Oluline jäeti märkamata: laps peab saama vastava ala teenust oma kodukoolist. Koondades niigi väheseid spetsialiste ühte kohta kokku, on see tekitanud languse kvaliteedis ja teenuse kättesaadavuses. Et seadust täita, olema kokku puutunud olukorraga, kus koolid palkavad tööle professioonile mittevastavaid töötajaid, kes kriitilises olukorras ei oska professionaalset abi pakkuda ning lapsi aidata.
See kõik on vaid käputäis probleeme, millega me igapäevastelt kokku puutume. Iga minister peab olema võimeline juhtima oma vastutusalasse kuuluvat ministeeriumit ja valdama teemasid. Ka mina tahaksin öelda, kui ma oma tööga hakkama ei saa, et peaminister on süüdi! Aga parem soovitus on see, et vaataksime ise peeglisse, selle asemel et teisi süüdistada enda tegematajätmistes.
Lehe mahu vähesuse tõttu tahaksin probleemide arutelu jätkata teiega, armsad lugejad, ja teha seda järgnevatel nädalatel.