On kurb, et kaks kuud enne Eesti presidendi valimisi on – nagu kõik viimased kakskümmend viis aastat – jälle põhiküsimuseks saanud presidendi institutsiooni vajalikkus, kokkulepete võimalikkus riigikogus ja valijameeste kokkulugemine juhuks kui valimised peaksid minema “põllule“ ehk valijameeste kogusse. Selle asemel, et selgitada rahvale presidendi tegelikku staatust, õigust ning võimalust olla oma maa ja rahva ühtsuse kandjaks, maalitakse inimestele pilti riigipeast, kes sobiks pigem presidentaalse riigikorra juurde.
Põhiseadus sätestab üheselt ja selgelt presidendile antud ja lubatud õigused ja kohustused. Kui me soovime midagi enamat, siis tuleb muuta põhiseadust. Täna rahvas presidenti ei vali ning kõik käimasolev on nagu proovietendus juhuks kui selline võimalus tekib.
Ja proovietendusest saab osa tõesti kogu eesti rahvas – seda eelkõige tänu meediale ning kommentaatorite, ekspertide, analüütikute ja erinevate kõneisikute lugematutele seisukohtadele. Täna toimuvad aga proovid erinevates saalides ja lavalaudadel, kus igal erakonnal oma stsenaarium ja omad peategelased ehk presidendi kandidaadi kandidaadid!
Naljakas, aga nii see on – kuna Vabariigi Presidendi kandidaate saab esitada vaid neli päeva enne valimiste algust, saame täna rääkida üksnes kandidaatide kandidaatidest. Selles osas on õnneks meie parlamendis esindatud erakonnad juba üsna kaugele jõudnud ja esimesed peategelased välja sõelunud, kuid kes neist valimisvõitluseks lavale jõuab, on siiski selgusetu.
Eesti Vabaerakond ja IRL on väidetavalt otsustanud Allar Jõksi kasuks, sotsiaaldemokraadid soovivad Eiki Nestorit, EKRE aga hoopis Mart Helmet näha tulevase riigipeana. Aga kõigi nende õnnetuseks ei ole ühelgi nendest erakondadest nii palju hääli, et oma kandidaati riigikogus üles seada. Reformierakonnal hääli ühe kandidaadi jaoks jagub aga nemad jälle ei suuda või ei julge otsustada, kas toetada Siim Kallast, Marina Kaljuranda, Jaak Jõerüüti või hoopis Urmas Paeti!?
Tänaseks on parlamendierakondadest ainukesena kinnitanud oma presidendikandidaadi riigikogus esitamiseks Eesti Keskerakond. Toimus see küll tulise erakonnasisese võitluse tulemusena aga olen kindel, et kõik osapooled on volikogu otsuse aktsepteerinud ja asuvad ühiselt Mailis Repsi selja taha.
Aga edasi? Presidendivalimiste alguseni on veel siiski piisavalt palju aega ja ma ei välista veel uute kandidaatide tuleku. Meie lühikese ajaloo jooksul on olnud mitte vähe selliseid presidendikandidaate, kes seda on üksnes mängu pärast kaasa teinud – et ennast ainult erakondade proovisaalides näidata. Kui me tõesti tahame presidenti, kes põhiseadusest tulenevalt kogu rahvast ühendaks, siis asugem selles suunas ka põhiseadust muutma. Muutma nii, et väikese maa rahvas saaks ise ja otse oma presidenti valida. Selle soovi edastas riigikogule juba Lennart Meri – mingem siis edasi.