Värsket uudist, et Keilas on müügil Uusapostliku Kiriku pühakoda, võib võtta mitmeti. Ühelt poolt on nukker, et kirikuks ehitatud ning üle 20 aasta sellel otstarbel teeninud hoone peab vahetama kasutust. Lisaks jumalateenistustele on seal korraldatud kontserte. On ju kirikusaal hea akustikaga, valgusküllane ja avar. Siiralt kahju on kogudusest ja vaimulikest, kes sellise otsuse on langetanud. Kui meenutada varasemaid müügijuhtumeid Eestist, siis meenub peaaegu samal ajal Keilaga ehitatud Uusapostliku Kiriku Tartu pühakoda. Seoses koguduse liikmeskonna vähenemisega pandi Veski tänava kirik 2013. aastal müüki. Selle ostis samal aastal 500 000 euro eest Tartu Kolgata baptistikogudus. Omanikku on vahetanud ka 1990ndate esimesel poolel Harkujärvele ehitatud Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku hoone. Praegu kuulub kirik EELK koosseisu. Sealt tegutsevad diakoonia- ja ühiskonnatöö talitus, noortekeskus, laste päevakeskus ning kogukonnaruumid.

Mida need juhtumid näitavad? Kindlasti tuleb olla päri mõttega, mille ütles välja Keila Miikaeli koguduse õpetaja Marek Roots: “Minu jaoks on kiriku müük eelkõige kurb tõdemus sellest, et kristluse mõju läänes üldiselt kahaneb. Kuigi mujal maailmas (näiteks Aafrikas ja Aasias) käib see tõusuteed.”
Arendades sama teemat edasi, võib märkida, et 1980ndate lõpu ja 90ndate alguse vaimse buumi aeg on ilmselt möödas. Siis tõusis kiriku ja usu leidnud inimeste arv plahvatuslikult. ENSV viljastavast ateistlikust rüpest pääsenud rahvas vajas seda kui õhku ja vett. Tänaseks on toonastest teismelistest või noortest saanud emad-isad ning vanavanemad. Eestist saanud võrreldamatult igavam maa, kui seda olid ajad 25 ja rohkem aastat tagasi. Ja igast praost, uksest või aknast peale tungib virtuaalmaailm. Uus aeg nõuab ilmselt nii mõnegi arvates uusi ja põnevamaid asju.

Jääb vaid üle loota, et müügisolev Keila pühakoda saab uue ning hooliva omaniku, kes vääristab paika ja hoonet. Seda pole ilus muuta näiteks ostukeskuseks, ööklubiks või muuks taoliseks paigaks.