On üks tore ruudulisel paberil mängitav mäng, “Laevade pommitamine“ nimi. Selles mängus on ütelus – “pihtas, põhjas”. Mängija lausub seda tavaliselt siis, kui tema ühele paberiruudule paigaldatud laev vastaselt tabamuse saab. Loomulikult on see lae kohe ka põhjas. Nii et mis siis muud öelda saabki, kui et – pihtas, põhjas.
Kaks viimast nädalat tunduvad poliitikamaastikul just sellised olevat – pihtas, põhjas. Jõudis ülemöödunud esmaspäeval seni suures poliitikas suhteliselt vähetuntud Kersti Kaljulaid presidendikandidaadina riigikogu ette astuda, kui ta ka 81 poolthäälega valituks/määratuks osutus. Pihtas – põhjas. Sai möödunud esmaspäeval 10. oktoobril meie noor (maailma noorim?) naispresident, terava keele ja meelega Kersti Kaljulaid ametivande antud, kui kohe samal päeval teatati valitsuse kommunikatsioonibüroost, et pea aasta valitsuskoalitsioonis vaidluseks (et mitte öelda enamat) olnud küsimus – kes saab Eesti riigi esindajaks Euroopa kontrollkotta Luxemburgis – on saanud lõpuks vastuse. Luxemburgi, rahuliku elu ja kõrge palga peale lendab riigikogust IRLi kauaaegne liider ,2002 kuni 2005 Eesti vabariigi peaministri ametit pidanud ning Andrus Ansipi teises ja kolmandas valitsuses aastatel 2007 kuni 2014 majandus- ja kommunikatsiooniminister olnud Juhan Parts. Peaks nüüd Juhan Parts Euroopasse startima Saaremaalt (mitte Tallinnast Toompealt) ja kasutama samu transpordivahendeid, mille hea käekäigu eest ta seitse pikka aastat majandusministrina seisma pidi (pidanuks), jääks see sõit sõitmata. Hilinevate praamidega ta õigel ajal Saaremaalt Tallinnasse ei jõuaks. Ja kui kuidagi jõuakski – startides piisava ajavaruga – siis pealinnas selguks, et korralikult toiminud Estonian Air enam ei lenda, asemele loodud Nordica lennud püsivad aga sama edukalt graafikus kui Eesti Energiale juba 51 miljonit eurot neelanud õlitööstuse arendus USAs Utah õliväljadel. Nii et lihtsatel tehnilistel põhjustel jääb Juhan Partsil Luxemburgi minemata.
Üksmeele tugevus
Muidugi pole see tänapäeval, mil samadel liinidel konkureerivad erinevad transpordifirmad erinevate transpordiliikidega, lihtsalt võimalik. Ometigi pole see utreeritud transpordinäide tegelikkuses siiski võimatu. Selliseks “tehniliseks piduriks” pidanuks Partsile olema kui mitte tema enda südametunnistus siis valitsuse oma. Paradoks on seda tugevam, et enamik inimesi (ka ajakirjanikke) kinnitab, et ei teadnud Kersti Kaljulaiust suur midagi, ometigi oli see ärksa olemisega noor naine Eestist Euroopa kontrollkotta lähetatud juba 2004. aastal. Ilma mingisuguse (meedia)kärata. Nüüd teab aga iga Eesti põlvpükstes inimesehakatiski, kes on Eestist minemas Luxemburgi – sellest kirjutavad iga kõik ajalehed ja räägivad kõik kanalid. Aga koalitsioon on üksmeelne. Ja see üksmeel on kõvem kui igasugune meediakära. Järelikult jääb meedial vaid üle küsida: mis on selle üksmeele taga, et isegi sotsiaaldemokraadid, kes end kõige enam Partsile vastustasid, nüüd lõpuks alla andsid. Kas on tulemas mõni sotsiaalne meede, millele on juba vihjata jõudnud Ossinovski? Mõni eelarvesse seni mitteplaneeritud aktsiisi tõus? Alkoholile veel karmimad piirangud? Või saadeti Parts Euroopasse hoopis selleks – nagu ilguvad irvhambad sotsiaalmeedias – et ta ka Euroopa Liidu põhja laseks. Sai hakkama Eesti Energiaga, sai hakkama praamiliikluse ja Estonian Airiga. Küll ta ka Euroopa Liidule sellise käru keerab, et niigi tudisev liit lõpuks kokku kukub. Nii et: pihtas, põhjas!
Konn ja toonekurg
Või on Partsi lähetamise põhjuseks hoopis see avaldus, mille kolmapäeval, 12. oktoobril tegi riigikogu asespiiker, keskerakondlane Jüri Ratas. Nimelt otsustas ta kandideerida (juba teist korda) novembris toimuval Keskerakonna erakorralisel kongressil erakonda juhiks. Ja ei kellegi muu kui Edgar Savisaare enda vastu. See avaldus ei olnud muidugi üllatus – vastasel korral poleks olnud erakonna opositsionääridel, keda nüüd tundub olevat enamus, mõtet erakorralist kongressi kokku kutsuda – alles ju Simson pidas tulise lahingu erakonna senise käilakujuga. Nii et oma võidus on trio RSR (Ratas, Simson, Reps) ja nende toetajad üsna kindlad: ega muidu poleks Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid teinud kibekiirelt meedias poliitilise avalduse Ratase toetuseks. Savisaare kaotuse ja Ratase võidu korral pole aga välistatud uue valitsuskolitsiooni sünd. Mis sellest, et peaminister Rõivas on mitmel puhul kinnitanud, et Keskerakonna mõtteviis on talle sama vastuvõetamatu nagu toonekure mõtteviis konnale. Toonekurg on aga ennegi konni alla neelanud, mõtteviisi ja maailmavaate erinevusest hoolimata. Nii et – elame näeme. Mis toimub Eesti poliitilisel maastikul edasi, oskab täpsemalt öelda ehk ainult Merilyn Kerro. Eesti ajakirjandus ja ajakirjanikud nii võimekad pole.
Ühe teema üle võib aga spekuleerida veel küll: kas Eesti poliitmaastikule on tulemas kolmaski poliitperekond Kallaste ja Rosimannuste kõrval. Perekond Kaljulaid, Kersti ja Raimond Kaljulaid, poolõde-poolvenda.
Elame-näeme.