Olulisi murekohti, mis väärivad ühiskonnas enam tähelepanu, on mitmeid. Usun, et meie laste hakkamasaamine on üks tähtsamaid. Lastega seonduvad teemad on tundlikud, kuna lapsed on ühiskonnas kõige haavatavamal kohal. Kui peres esinevad mistahes probleemid, lasub kõige suurem risk just lastel. Oma olukorra parandamiseks ei saa lapsed midagi ette võtta. Nende hakkama saamine sõltub täiskasvanutest. Sestap võib ühiskonna poolne tugi ja abistamine osutuda elutähtsaks.
Unicefi andmete kohaselt kannatab üle kümnendiku Eesti lastest majandusliku puuduse all. Peamiselt on kannatajaks lapsed on üksinda last kasvatavate vanemate lapsed. Unicefi statistika kohaselt kuulub laps puudust kannatajate hulka, kui tema pere ei suuda talle tagada kolme söögikorda päevas, korrapärast harrastust, mänguasju, võimalust sõpru külastada, uusi riideid ja mitmeid teisi lapse arenguks olulisi vahendeid.
Meie ümber on palju inimesi, kellel teatud asjaolude tõttu ei ole kodu või puuduvad olemasolevas kodus täisväärtuslikuks eluks vajaminevad elementaarsed asjad. Samas on paljudel meist ka tihti olukord, kus me ei oska midagi peale hakata mõne moraalselt vananenud mööblitükiga, väljavahetatud kodutehnikaga või kasutamist mitteleidvate majapidamistarvetega. Ka väikene toetus võib olla suureks abiks raskustes olevale perekonnale.
Keerulises majanduslikus olukorras või lausa vaesuses elavate laste seis on Eestis terav probleem. Raske on näha, millises olukorras peavad paljud lapsed kasvama, kui katmata on tihti elementaarsedki vajadused. Kutsun kõiki praegusel jõulurahu ajal teavitama abivajajatest lastest või neid võimalusel toetama. Igal inimesel on kohustus lastekaitse seadusest tulenevalt abivajavast lapsest teatada. Laps vajab abi, kui ohus on tema elu, tervis, turvatunne, areng või heaolu. Kuigi paljudes omavalitsustes ei ole eraldi lastekaitsetöötajat, on siiski olemas ametnikud, kes sellega tegelevad.
Head inimesed, ärgem pöörakem pilku ära, kui näeme probleemi! Asjad õnnestuvad siis, kui teeme neid koos. Ulatame koos abikäe meie lastele.