Eelmisel nädalal avaldatud Eesti statistika aastaraamat 2015 räägib iseenesest vana tõde, et inimesed soovivad elada ikka suuremate keskuste juures. Ainuke erand selles vaatevinklis on Ida-Virumaa, kus elanikkond vähenes nii keskuse (Narva) kui ka kogu maakonna piires. Harjumaal koondutakse aga tasa ja targu Tallinna lähedusse. Samas on ka rahvaarv jätkuvalt tõusuteel. See seletab igati Rae valla suurt populaarsust tõmbekeskusena. Olla täpselt pealinna küljel on inimestele tugev argument just seal elada. Nüüd plaanitakse Ülemiste järve juurde veel uhket promenaadi, mis kindlasti tõstab Rae aktsiaid veelgi.

Mis aga võiksid olla tõmbekeskused äärevaldades, kus elanikkond kipub vähenema? Palju on räägitud ja korraldatud projekte, kus julgustatakse inimesi maale elama minema. Kõik, mis võimalik linnas, on võimalik ka maal. Kuid nüüd on sellised projektid jäänud tahaplaanile. Seega inimesed eelistavad ikkagi linnaelu?

Kõlava avalöögi maakonna elu valitsevale olukorrale andis ansambel HU? oma lauluga “Depressiivsed Eesti väikelinnad“. Kui lugu oli hitt, küsiti ühe raadiokanali vahendusel inimeste arvamust, milline väikelinn on Eesti kõige depressiivsem? Palju hääli kogus Paide. Kuid aastad on edasi läinud ja nüüd laulab Curly Strings lauluga “Kauges külas” tühjast rannast ja nõmmeliiva teest. Mis küla see iseloomustab? Linnast ja külast on nüüd lauldud, kas jääb oodata veel laulu talust?

Seakatkuga on maaelu saanud järgmise löögi. Kaob töökohti ja inimesed peavad uut elukutset otsima. Töötukassa ütleb, et ta on selleks valmis. See näibki inimeste ainuke lohutus olevat.

Kuid veel ei ole midagi pöördumatut. Inimesed on ikka liikunud maalt linna ja linnast maale. Trendid muutuvad pidevalt. Tähtis on, et maa- ja rahvakultuuri ei unustataks. Paratamatult tahab suurte keskuste mugav elu domineerida inimeste harjumusi. Aga maakultuuri ei saa unarusse jätta. Muidu juhtubki olukord, kus kariloomi saab näha vaid loomaaias.