Alusharidusasutuste õpetajatele peetud koolitusel “Edukad suhted rühmakeskkonnas. Laste sotsiaalsete oskuste õpetamine” selgus, et lasteaia õpetajate kohta ei taheta enam kasutada sõna “kasvataja”. Sellel on küljes ebameeldiv maik, justkui oleks lasteaia õpetaja karm tädi, kes käsib ja keelab ning õpetab. Samuti, lapsevanemad on ju lapse tegelikud kasvatajad – nii lapsevanemad vähemalt tahavad uskuda. Tegelikult aga õpivad lapsed käitumist neid ümbritsevaid täiskasvanuid matkides, peamiselt vanematelt ning õpetajatelt.

Koolituse läbiviija Maili Liinev rääkis, kuidas soomlane P. Ketonen uuris Eesti ja Soome PISA testide tulemusi ning õpilaste suhtumist kooli. Kuigi PISA testide tulemused on üsna võrdsed, käivad Soome lapsed koolis suure rõõmuga, Eesti lastel on koolis käimise rõõm küllaltki väike. Kui Soome koolides on õpitulemused halvad, vaadatakse esmalt üle suhted klassis, aga kui Eesti koolides õppetöö ei edene, saadetakse laps järelaitamistundi. Ketonen lõi teooria: head suhted on tulemusliku õppetöö ning kooliskäimise rõõmu aluseks. Heade suhete aluseks on aga aktsepteerimine. Aktsepteerimine on oskus mitte võtta teise inimese käitumist isiklikult ning mitte anda talle hinnangut.

Iga inimene on enda elu keskpunkt, ometi käitume nagu oleksime ka teiste inimeste elu keskpunktid. Võtame teiste sõnu, käitumist ja suhtumist väga isiklikult ning tihtipeale vastame samaga. Seda, miks teine inimene on selline, nagu ta on, me aga tegelikult ei tea.

Miks Eestis lapsed üksteist ei aktsepteeri? Liinev tõi välja nüansi, et sageli ootame lastelt head suhtlemisoskust ja pädevust luua uusi kontakte, kuigi me ise suhelda ei soovi või ei oska. Nii nagu reageerime meie, õpivad reageerima lapsed. Nii nagu reageerisid vanemad meie lapsepõlves, õppisime suhtlemist meie. Laps on oma vanemate kõverpeegel, nagu ütles Luule Viilma.