Vääna-Jõesuu elanikuna mäletan esimeste muinastulede nime kandvate lõkete süütamist rannal selle kümnendi alguses. Inimesed tulid tasahilju, natuke pühalikult – oli ju rannarahva seas hakanud levima kuuldus, et juba muinasajal meenutati tuledega merele jäänud hingi. Ja rannarahvas tahtis elustada vana traditsiooni – kes süütas rannas lõkke, kes küünla. Vaikselt, mõeldes neile, kelle meri oli nõudnud. Nii pidi see olema, ja küllap nii ongi, ümber kogu Läänemere. Tulederõngas ümber mere pidid sümboliseerima veel üht – oleme kõik Läänemere lapsed, meri on meie ühine ema, meie hoida.

Mida aasta aga edasi, seda valjemaks läks hingede mälestamine. Kuni sinnamaani sellel aastal, et nii Sal-Salleri Smilers kui Padari The Sun keerasid rannamändide vahel bassid põhja, alkohol voolas kurkudest alla nagu Vääna jõgi merre ja kohalikel inimestel pargiti autodega väravad kinni. Ma ei tea, mida mõtlesid sellest merre jäänud hinged, küll aga tean, mis arvasid ja arvavad kohalikud elanikud. Ja see arvamus pole kiita.

Ma pole vastu, et rannarahval on üks üks ühine tore suvelõpu pidu. Ja kiitus ürituse korraldajale Aarne Valmisele, sest järgmiseks hommikuks oli rand puhas, nagu poleks seal midagi toimunudki. Ainult äraviimist ootav lava ja suur suitsev lõkkease meenutasid eelmise õhtu raju pidu.

Mõtlen hoopis teist – kas muinastulede öö on selle ürituse õige nimi? Olgu suvelõpu pidu suvele tõesti hüvasti ütlemise koht, muinastulede öö võiks siduda meid aga merele jäänutega. Kõik ei pea saama kommertsiks. Või mis arvavad need, kellel näiteks mõni lähedane „Estoniale“ jäi?