Meil on tavaks öelda: „Minu kodu on minu kindlus“. See loob inimestes enamasti tunde, mis seostub kindla ja turvalise paigaga. Kohaga, kus pere on kaitstud. Kuid lõviosa inimestega juhtuvatest õnnetustest on toimunud nende enda kodus. Kodu peaks olema kindlus selle kõige paremas mõttes ja, et sellest ei saaks lõks peaks iga inimene teadvustama oma kodus valitsevaid riske.

Igal aastal juhtub inimestega oma kodus õnnetusi, millel on kahjuks kurvad tagajärjed ning paljude puhul jääb tagasi vaadates üle vaid kurbusega nentida, et suurt osa neist õnnetustest oleks saanud ka ennetada. Päästeameti Põhjakeskuse juht Priit Laos nentis oma suvises raadiointervjuus, et näiteks uppus 2015. aastal Eestis neli inimest oma kodus vanni. Lisaks, saab Eestis igal aastal üle 100 inimese surma kukkumise tagajärjel. Need numbrid on häirivalt suured.

Suurt osa raskete tagajärgedega õnnetustest on võimalik kindlasti ära hoida, kui inimesed oleks pisutki ettevaatlikumad. Tihti me ei mõtle sellele, et peaksime ise tähelepanu pöörama kodus avalduvatele riskidele, olgu selleks elektri-, tule- või veeohutusriskid.

Kui me vaatame kasvõi kui pikalt on tegeldud suitsuandurite kampaaniaga, siis jätkuvalt on Eestis väga palju kodusid, kus see veel puudub. Samas võib see väikene vidin päästa sinu või sinu perekonna elud, eriti juhul kui kodus kasutatakse lahtist tuld.

Muutused saavad alguse ka lastega tegelemisest ja õpetamisest. Vanematel on kohustus hakata lapsele teatud vanuses selgitusi andma kõikide koduste ohtude kohta. Samamoodi nagu me õpetame oma võsukesi, millise fooritulega võib teed ületada, peaksime me ka selgitama pistikupesade ja elektrijuhtmete ohtlikust ning hoidma kodukeema laste käeulatusest väljas.

Sageli hoiame me ju kodukeemiat ühe kindlas kohas, olgu selleks kraanikausi alune või mõni muu paik. Kuid tihti on see asukoht ka kergesti kättesaadav lastele. Juhtumid, kus lapsed joovad kodukeemia toodet ja saavad seetõttu tervisekahjustuse, on sagedased. See kahjustus on aga väga valus ja nõuab pikaajalist taastumist ning vahel see ei olegi enam võimalik.

Me peame endale teadvustama, et kui kodus õnnetus juhtub, oleme me ise kannatajad. Rohkem hoolivust enda ja oma lähedaste suhtes.