Kui paljud on meist kuulnud Kernu paisjärvest? Kindlasti teavad seda varasemalt kaunist järve ja järvekallast need, kes selle paigaga seotud, kellele see kodukant. Nemad mäletavad kindlasti sedagi kui kaunis see veekogu varemalt oli, kui hea oli seal ujuda ja milline kalarikkus valitses seal kalameestele. Ja millised lahkarvamused praegu sealsetel kallastel valitsevad.
Kaugema kandi inimest Kernu paisjärv ei kõneta. Mida ongi arvata veekogu kohta, mis vaikselt-vaikselt hääbumas on. Ei teata järve kuulsast ajaloost ega nüüdsetest tülidest. Vaiksest kinnikasvamisest rääkimata.
Arvata aga on, et peatselt pöörduvad kaugemategi kantide inimeste pilgud Kernu poole. Sest paisjärve kaldal on renoveerimisel üks meie kauneimaid klassitsistlikus stiilis mõisahooneid, 1632. aastal rajatud Kernu mõis. Ja siis hakkavad seda paika külastama mitte ainult Kohatu ja Mõnuste küla kanged kähmlejad, vaid tulevad kindlasti ajaloohuvilised rahumeelsed turistid välismaaltki. Ja siit tekibki küsimus: kui grupp ettevõtlikke inimesi renoveerib ajaloolise hoone, kas ei oleks siis riigi – konkreetsemalt Keskonnainvesteeringute Keskuse ehk KIKi – kohus aidata kaasa paisjärve taastamisele? Viimastel aastatel oleme kuulnud palju küll paisjärvede allalaskmisest (Sindi, Leevaku) ja kalatreppide rajamisest, aga ainult paisjärvede likvideerimine pole siiski riiklik poliitika. Vähemalt kinnitas seda ajalehele KIKi Harjumaa projektijuht Toomas Laimets. Raha jagamisel lähtutakse alati konkreetsetest oludest. Ja seega pole Kernu paisjärve likvideerimine sugugi riiklik prioriteet. Samas seisab kohalike elanike asutatud mittetulundusühing Kirikla-Kohatu Külaarenduse Selts paisjärve taastamise ehk mudast tühjendamise eest. Ja MTÜd toetavad lisaks lossirenoveerijatele teisedki ettevõtjad ja ettevõtted. Ka Kernu vald on paisjärve taastamisele oma arengukavasse sisse kirjutanud. Nii et kõik oleks nagu olemas, puudu on vaid see, kes i-le täpi paneb. Siis saaks korda veekogu, mis pole nõukogudeaegne nurirajatis, vaid oli rajatud juba meie esivanemate poolt ja on aastasadu tõestanud oma väärtust ja vajalikkust. Ei julge uskuda, et see mõnekümne lähema aastaga hääbub.