Eesti keelest on siinmail tavaks rääkida kord aastas, emakeelepäeval. Siis võtavad keele teemal sõna teadlased, ministrid, ajakirjanikud, õpetajad, õpilased ja võib-olla keegi veel. Korraldatakse konverentse, seminare, peetakse uhkeid kõnesid, öeldakse välja hoolikalt lihvitud mõtteid ja ideid.

Päev ehk 24 tundi hiljem on see kõik unustatud. Siis räägitakse millestki muust, kuid keelt kasutatakse endiselt.

Nüüd, kui leht ilmub, on sellest päevast juba rohkem kui poolsada tundi möödas, aga ehk võib keelest ikkagi kirjutada. Selle 50 tunniga võrreldes on ju eesti keel igivana.

Alustada võiks köögist, sest see armas kohake sai emakeelepäeval üllatavalt palju tähelepanu. Köögi-metafoore sadas paremalt ja vasakult ning see kõik oli midagi uut. Näiteks Mart Helme erakonnast, kus kõik miskipärast kannavad musti kaabusid (meelde tuleb härra Huu, legendaarne tegelane soome lastekirjandusest): „Näeme ka inglise keele survet eestikeelsetes ülikoolides ja teaduses. Üha rohkem õppekavasid muudetakse ingliskeelseks eesmärgiga püsida rahvusvahelises konkurentsis. Sellega käivitatakse protsess, mille tagajärjeks on eesti keele mandumine köögikeeleks.“

Vaata kööki

Helme mure on mõistetav ning ta pole ainus, kes sel teemal sõna võtnud. Kuid jäägem esialgu köögi-metafoori juurde. Tegelikult on olukord siis, kui eesti keelt räägitakse köögis, veel hea, sest köök on loomulik, mitteametlik keskkond, kus me ei räägi eesti keelt mitte sundusest, vaid vabast tahtest. Kui me räägime eesti keelt ainult köögis, siis tähendab see seda, et eesti keel pole enam riigikeel, mida praegu on samuti keeruline ette kujutada. Köök aga on oluline, sest isegi kui eesti keelt räägitaks ainult köögis, on see eesti keele viimane varjupaik. Kui me räägiksime eesti keelt aga ainult köögist väljaspool ning köögis suhtleks mõnes muus keeles, oleks eesti keelel lips läbi. Köök on just see koht, kus eesti keel elab oma loomulikku elu.

Omal äraspidisel moel toetab seda mõtet ka emakeelepäeval ilmunud Eesti Päevalehe juhtkiri, kust leidsin mõtte, et kui „külmkapp ei räägi kasutajaga eesti keeles, sureb eesti keel välja.“
Nii et eesti keel on just nimelt köögikeelena oluline. Kasvõi selleks, et aruka külmkapi või saumikseriga mõtteid vahetada.

Eesti keel teaduskeelena on muidugi teine teema, mille üle vaidlemise jätan endast targematele. See, et üks väike keel ei jõua endasse haarata kõiki neologisme ja tehnitsisme, on pigem paratamatus – kõikidele ingliskeelsetele sõnadele ja väljenditele ei saagi eesti keeles vastet olla. Sama puudutab tõenäoliselt ka arvutiga seotud termineid. Tunnistan ausalt, et arvutialane eestikeelne oskuskeel on minust väikese kaarega mööda läinud – märksa mugavam ja arusaadavam on kasutada ingliskeelseid käsklusi. Kas see tähendab, et eesti keel on ühelt tiivalt rünnaku all? Ma ei usu. Sel juhul on rünnaku all kõik keeled maailmas.

Mis on liiga hästi?

Kuigi igal aastal ühel ja samal päeval avaldavad kõiksugu tegelased arvamust, et eesti keelt peab nii- ja naamoodi kaitsma, ei tee nad seda sugugi igapäevaselt. See keel, mida kasutavad poliitikud ja riigiametnikud, on häbiväärselt halb eesti keel. Ma ei mõtle siin juhtumeid, kus ajakirjanik nurga tagant mikrofoni ehmunud poliitikule nina alla torkab ning vastaja kiiresti midagi suust välja heidab, vaid ka kirjalikke tekste.

Mulle tundub, et kõiksugu sisutühje konstruktsioone ja võõrkeelseid väljendeid ning sõnu kasutatakse selleks, et oma autoriteeti kinnitada. Tegelik tulemus on loomulikult vastupidine.
Näiteks on moes otse inglise keelest tõlkida väljendeid („päeva lõpuks“, „pikas jooksus“ jne), millel eesti keeles tegelikult tähendus puudub. Tegu on metafooridega ja nendega on asi üldse keeruline (kui keegi sellesse maailma sukelduda soovib, leiab kindlasti vastavat eestikeelset kirjandust, ja see on väärt lugemist). Lühidalt: kasutades võõrapäraseid väljendeid, ei räägi me mitte eesti keeles, vaid võõras keeles, kasutades selleks eestikeelseid sõnu. Me räägime siis olematus keeles. Me ei saa oodata, et meie vestluspartner(id) või lugejad-kuulajad sellest aru saaksid.

Ja kui kuuled eestlasest spordikommentaatorit ütlemas, et jalgpallur „ei tabanud palli liiga hästi“ (ing. k. otse tõlgitud too well), siis jääb küll suu lahti. Tõejärgne tõejärgseks, kui me oleme jõudnud ajajärku, kus asju on võimalik teha „liiga hästi“, siis kipub selle seletamiseks sõnadest puudu jääma tõenäoliselt ka kõige targematel. Lihtne seletus aga on, et taas on mindud seda rada pidi, mis kuhugi ei vii ehk tõlgitud ingliskeelsed sõnad otse eesti keelde ning saadud vasteks värdjas, mil pole kodu ei eesti ega inglise keeles (kuivõrd sel väljendil eesti keeles tähendust pole, siis ei saa seda ka enam inglise keelde „tagasi“ tõlkida ehk teisisõnu koju tagasi saata).

Nimes pole väge

Kultuuri eksportimisega on probleeme muidugi laiemalt. Kaugele ei pea minema ei ajas ega ruumis. Toimus laulukonkurss Eesti Laul või Eurovisioni Eesti eelvoor, kuidas seda parasjagu nimetataksegi – kuigi nimi viitab eesti lauludele, räägiti pärast konkurssi, et küll oli tore, et oli palju euroopa muusikat, eelkõige viidati Rootsile. Siis tekib küsimus, et mille jaoks on vaja kalleid kampaaniaid, et luua meile omaseid kujutisi, kujundeid, fonte ja värve, kui me käitume end väljapoole, Euroopa poole keerates täpselt vastupidiselt – vaadake meid, me oskame Euroopat kopeerida, teha 80ndate kitši, mis on nii õudne, et ka laetud relva ähvardusel ei nõustu seda tehases plastikust sulatatud laulu (ma isegi ei mäleta, mis selle võiduloo nimi oli) kuulama. Veel enam, mind valdab sügav õnnetunne, kui ma tean, et ma ei pea neid Eesti Laulu konkursi laule kuulama.

Omaette uskumus keele vägevusse on inimeste nimed, ja see, erinevalt paljudest kunagistest uskumustest, pole kuhugi kadunud. Lapsevanemad endiselt usuvad nimemaagiasse – miks muidu eesti laste seas märkimisväärselt palju mudilasi, kel nimeks mõne võõramaise, kas ajaloolise või tänapäevase monarhi nimi (Karl Gustav, Elizabeth jne). Kui minu lapse nimi on väge täis, mis sellesse nimesse süstitud tema algupärase kandja saatusest, päritolust, tegudest vms, siis on ka mu laps väge täis, tundub eestlane arvavat. Mitte et ühtegi ametit halvustaks, kaugel sellest, aga ikkagi on naljakalt tore näha näiteks bussijuhti või laotöölist, kes kannab mõne mineviku suurvaimu nime.

Ja kuivõrd omamaiste inimeste hulgas tõenäoliselt eestlaste arvates globaalselt olulisi inimesi pole, kes oma nimega ka lapsele helge tuleviku kindlustaks, siis tulebki võtta maagilist väge täis nimed mujalt. Ja see on seesama paljuräägitud alaväärsustunne, mis meid nii paneb käituma. Kuid igasugu kunstlik võimendamine ainult suurendab meie enda alaväärsust teiste silmis. Roomaja jääb ikka roomama.