Kurb on lugeda erakoolide lapsevanemate kirju kartusest seadusemuudatuse eel, kuid vaadakem probleemile teisest küljest.
Kool saab alguse kodust. Väikese munitsipaalkooli direktorina olen aastate jooksul teinud koostööd nii haridust ja kooli toetavate vanematega kui ka vanematega, kellega on olnud vaja vägikaigast vedada, et selgitada, miks on vaja lapsi teatrisse viia, miks peavad lapsed raamatuid lugema, huviringis käima jne. Ilmselt ongi kogukonnas väga erinevate võimete ja huvidega peresid. Kui koolis õpivad üheskoos nii ühed kui teised, tekib suurem võimalus, et kodune toetus koolitööle on suurem ja neid, kes ise ei oska vaimsusest, kultuurist suurt lugu pidada, tõmmatakse eesminejatega kaasa. Kui me aga loome tingimusi eesrindlikumate eraldamiseks, kaotavad sellega need lapsed, kellele kodust õppimisele toetust ei osata pakkuda.
Kool on kogukonna nägu
Võib tunduda ebaõiglasena, et miks peaks kannatama tublimad nende pärast, kes ei tahagi elult rohkemat? Kõik oleks ju kena, kui teekisme koolid neile, kelle vanemad tahaksid panustada, hoolida selle kõige paremas mõttes, ja las siis teised kasutavad neid koolivõimalusi, mille riik on loonud kindlustamaks koolikohustuse täitmist.
Aga kool, see on lapsed, vanemad, õpetajad, terve kogukond. Ja kool saab olla oma kogukonna nägu. Eraldades lapsi, saame me vaesema kooli, mis ei teeni kellegi huve.
Minu eriline sümpaatia kuulub nendele vanematele, kes ei ole viinud oma last erakooli, vaid on võtnud nõuks toetada ja aidata kogukonnas neid, kes vajavad tuge. Südamest tulev heategevus on see, kui märkad oma lapse sõpra, kes vajaks uusi prillle või kelle sünnipäeva kodus ei peeta, keda keegi õppima ei innusta ning kodus ei küsi, kuidas sul täna koolis läks. Või siis need vanemad, kes oma võimalustest, ametist, huvidest lähtuvalt panustavad oma aega koolielu rikastades. Meil on arst, kes sponsoreerib kooliõe tööd; vanemad, kes organiseerivad üritusi; neid, kes toetavad rahaliselt oma klassis probleemseid perekondi jne.
Mis on siis valesti?
Kui me kõik läheksime lihtsamat teed pidi ja ühel päeval otsustaksime, et targem on panna oma laps kooli, kus on koos võimalikult sarnaste väärtustega pered, siis ilmselt ei oleks lõpuks rahul keegi. Kihistumine ei too kaasa turvalist ja rahumeelset ühiskonda, kus me elada tahaksime. Avatus, märkamine ja hoolimine on need , mida me kõik soovime ja mida ka ise pakkuma peaksime.
Palju kritiseeritakse tavakooli, et midagi on koolides valesti, kui vanemad on sunnitud erakoolide poole pöörduma. Usun, et tavakoolides pole midagi valesti, kuid me puutume kokku igapäevaselt väga erinevate väärtuste ja suhtumistega laste ja lapsevanemate poolt, peame tegelema sotsiaalsete probleemidega, tegelema lastega, kel ei ole kodust eeskuju, kuidas käituda, vastutada. Kool peegeldab ühiskonna mitmepalgelisust, lapse hariduse üle otsustab aga lapsevanem ning koolil ei ole väga suuri õigusi nõuda distsipliini ei lapselt ega vanemalt. Valitud lastega koolid saavad tegutseda teistsugustes tingimustes, mis annab neile eelise parema õpikeskkonna loomiseks, sest vanemad väärtustavad kooli ja haridust. Seega pole süüdi koolid, vaid me ise oleme loonud süsteemi ja tingimused, milles töötame, ning ühiskonna, kus elame.
Nii peaks laienema erakoolidele piirkonna koolikohustuslike õpilaste vastuvõtu kohustus sõltumatult vanemate ja pere väärtustest ning sobivusest koolile, kui koolis on vabu kohti ning vanemad soovivad kooli valida. Samuti pakkuda tuge õpi- ja käitumisraskuste, erivajaduste korral. Kui probleemid jagunevad kooliti võrdselt, siis suudame nendega toime tulla, kui võtame aga suuna negatiivsete ilmingute koondamiseks, võimenduvad need kindlasti ka edaspidi, mida me keegi ei soovi.