Keila vallas Karjakülas on karusloomafarmid juba 80 aastat ning need on üle elanud kõik võimuvahetused ja sotsiaalmajanduslikud formatsioonid. Kuna Eestis praegu teisi suuri karusloomakasvatusi ei ole, siis võime öelda, et meie farmidest on saanud selle loomakasvatusharu süda ja peamine kompetentsikeskus Eestis.
Karjaküla ja tegelikult kogu valla jaoks oleme suurim tööandja, sest meie 75 töötajast on enamus valla elanikud. Paljud farmitöötajad on juba teise või kolmanda põlvkonna esindajad ning Karjaküla kõige nooremad elanikud saavad siin koolivaheajal taskuraha teenida.
Juba paarkümmend aastat tagasi on mõned rahvusvahelised organisatsioonid hakanud nõudma karusloomakasvatuse keelustamist. Rootsis ja Soomes on mindud isegi nii kaugele, et on rünnatud farme ja aetud puuriloomi metsa, kus nad enamasti kiiresti hukkuvad. Kuigi nii äärmuslikke aktsioone ei ole viimastel aastatel ette võetud, sest selline tegevus on ühiskonnaohtlik ja kriminaalkorras karistatav, ei ole karusloomakasvatajaid kaugeltki veel rahule jäetud. Ka Eestis on loomaõiguste aktivistid juba mitmel aastal kutsunud üles toetama nende initsiatiivi keelustada kogu riigis karusloomakasvatus. Selle nimel on salaja käidud karusloomafarmides (pole siiani täpselt teada, millistes) ning filmitud sadade tuhandete loomade hulgast haigeid loomi, keda loomatalitajad hoiavadki eraldi, et selgitada, mida nendega ette võtta. Kuid sellised videokaadrid mõjuvad inimestele, kellel pole elus varem karusloomakasvatusega kokkupuuteid olnud, väga emotsioone üles kütvalt. Äärmiselt kallutatud piltidega üles krutitud emotsiooni põhjal kutsutakse kaastundlikke kaaskodanikke toetama petitsioone ja eelnõusid, mille olemusest või mille võimalikest tagajärgedest ei ole kellelgi õieti mingit aimu.
Hoolime oma loomadest
Me püüame mõista, miks mõned noored inimesed lähevad kaasa selliste kampaaniatega, sest enamik neist tahab maailma parandada. Kui aga puudub objektiivne informatsioon, siis võib noorusliku õhinaga hea asemel ka palju halba tekitada. Täiskasvanutena peame mõistma, et karusloomakasvatus nagu iga teinegi loomkasvatusharu on osa inimese igapäevaelust, kui tahame toitu lauale ja riiet selga. Loomakasvatajad hoolivad oma hoolealustest kindlasti rohkem kui keegi teine, sest loomad peavad olema hästi toidetud, turvatud ning vajadusel ravitsetud. Halvasti koheldud ja vigastatud loomadel ei ole ju farmiomanike jaoks ka n-ö kaubanduslikku väärtust. Karusloomad nagu teisedki farmides peetavad loomad ei ole kindlasti enam metsloomad, kes iseseisvalt saaksid looduses hakkama, sest nad sõltuvad täielikult inimeste-poolsest hoolitsusest.
Võime ju öelda, et karusnahka kui luksustoodet pole vaja, aga siiski on inimestel valikuvabadus ning luksuseks võime ju pidada palju muudki, sest mis ühe jaoks luksus, ei pruugi seda olla teise jaoks.
Kuna karusloomakasvatuse vastased on sellel teemal üles kütnud kirgi, siis on hakatud Euroopa maades hakatud korraldama karuloomafarmide avatud uste päevi, et kõigil, kellel on huvi, saaksid oma silmaga veenduda, kuidas nende karvaste loomade elu farmitingimustes on korraldatud. Alates 2014. aastast on ka Karjaküla farm kahel korral viinud läbi külastuspäevi, mille käigus on huvilised saanud vastused kõigile küsimustele. Farmitöötajad teevad seda hea meelega ning kuna huvi on olnud suur, siis me korraldame sellel aastal kindlasti veel vähemalt ühe külastuspäeva.
Tulevikus kindel koht
Kuna karusloomakasvatuse keelustamiskampaania on üle-euroopaliselt koordineeritud ja tõenäoliselt ka rahastatud, siis on ka karusloomakasvatajad hakanud tegema tihedamat rahvusvahelist koostööd. 18.-20.märtsil toimus Brüsselis Euroopa Karusloomade Aretusühingu korraldatud suur arutelu karusloomakasvatuse tulevikust Euroopas. Esindasin seal BK Balti Karunahk juhatuse liikmena kogu Eesti karusloomakasvatust. Kokku oli esindatud 13 riiki.
Võib öelda, et üheskoos saamegi üle probleemidest, ning veelgi rohkem informatsiooni jagades ja uksi avades suudame ka tõrjuda kõik alusetud süüdistused. Kokkuvõtlikult võin öelda, et karusloomakasvatus on sama eetiline loomakasvatus nagu iga teine põllumajandusloomade kasvatus. Me oleme looduse osa ja looduses juba on nii, et üks liik jahib teist. Inimene saab loomadelt toitu ja kehakatet. Oma elatamiseks peame ära kasutama meile looduse poolt antud ressursse, seda loomulikult võimalikult keskkonnasõbralikult. Loomade eluajal peab nende eest hoolitsema parimal viisil, tagama toidu, vee kättesaadavuse, ravima haigeid jms.
Inimeste teadlikkuse kasvades ja tehnika arenedes muutub ka karusloomakasvatus veelgi puhtamaks, inim- ja loomasõbralikumaks. Olen seetõttu veendunud, et nii nagu mujalgi Euroopa põhjaosas, on ka Eestis karusloomakasvatusel tulevikus rahvamajanduses olemas kindel koht.