Märtsi viimastel päevadel alustas tööd uus riigikogu, mille liikmetel on muude oluliste teemade hulgas plaanis lähiajal käsitleda kaasaegset eetilist teemat. Vastavalt novembris riigikogule üle antud kollektiivsele pöördumisele tuleb otsida vastust küsimusele – kas keelustada Eestis karusloomafarmid?
Selle pika protsessi meeldetuletamise ajendas eelmisel nädalal ajalehes Harju Elu ilmunud AS Balti Karusnahk juhatuse liikme Alar Kõre artikkel, kus autor katsub farmerite seisukohast lähtudes arutleda karusloomafarmide tuleviku teemal.
Kõrel on õigus – karusloomakasvandused on sama eetilised kui kogu loomatööstus tervikuna. Sellegipoolest ei ole erilist mõtet siduda karusloomakasvanduste keelustamise protsessi ja näiteks lihatootmise eetilisust. Jätsin täitmata Karjaküla avatud uste päeval osalenutele mõeldud tagasisidelehe, kus muuhulgas küsiti “Kas te toetate loomakasvatust liha tootmiseks?”. Võimalik, et tegemist oli tõlkeveaga, aga ma ei saanud sellest küsimusest aru. Juhul kui taheti teada, kas loomaõiguslased on taimetoitlased, siis jah, enamasti on, aga pigem on tegu ju inimeste hirmutamisega stiilis “küllap keelavad ka lihasöömise varsti ära”. Enamik loomakaitseorganisatsioone tõepoolest tegeleb ka looma- ja keskkonnasõbraliku eluviisi propageerimisega, aga võin kinnitada, et allkirju selle kehtestamiseks keegi koguma ei hakka. Inimesed teevad oma valikud ise.
On ikkagi metsloomad
Samamoodi on teinud oma valiku need tuhanded inimesed, kes on kirjutanud alla karusloomafarmide keelustamise petitsioonile või avaldanud oma meelsust läbi erinevate ettevõtete ja vabaühenduste, mis on liitunud samateemalise manifestiga. Neid inimesi ei tohiks alahinnata ja arvata, et kõik allakirjutajad on seda teinud hetkeemotsioonist lähtuvalt, nagu seda ei ole teinud ka mõned erakonnad, kes on keelustamise teema oma programmi sisse kirjutanud.
Arusaamatuks jääb ka karusnahatootjate tavapärane väide, et puurides ei kasvatata metsloomi. Keda siis? Tõepoolest, kasvandustes elavad naaritsad ja rebased on vähem või rohkem taltsad, inimeste lähedusega harjunud, aga metsloomadeks jäävad nad sellegipoolest. Tegemist ei ole tuhandete aastate jooksul inimkaaslejaks aretatud liikidega nagu koer, kelle puhul ei teki küsimust, kas tegemist on koduloomaga. Ja kui püstitamegi hüpoteesi, et tootjatel on õnnestunud aretada uued koduloomaliigid, siis ei tee see asja kuidagi õigustatumaks. Ühelegi loomale ei meeldi elada nii väikesel alal, nagu seda on farmide traatpõhjaga puurid; süüa määrdunudhallikat löga ja olla rahul sellega, et heal juhul on vesi kättesaadav.
Pole vaid noored
Tavapärane on seegi, et loomaõiguslastest üritatakse maalida pilti kui noortest, kergesti mõjutatavatest inimestest ja nii juba paarkümmend aastat järjest. Tegelikult vananeme me samamoodi nagu teised inimesed, kogemusi ja teadmisi tuleb juurde; muutuvad ka meetodid. Loomaõiguslik mõtlemine on ammu ületanud väikeste rohujuuretasandil tegutsevate aktivistigruppide piirid. Toon näite: viimases karusloomafarmis, mis mullu Rootsis suleti, kasvatati tšintšiljasid. Tänu loomaõiguslaste aastatepikkusele survele suleti ametkondade poolt farm, kus ei täidetud seadust. Loomad loovutati organisatsioonile, kes loomadele elamisväärsed kodud otsis. Ilma ühiskonna, meedia, loomakaitseametnike, juristide ja politsei abita ei oleks see protsess õnnestunud.
Alar Kõre ütleb oma kirjutises, et me oleme looduse osa ja looduses juba on nii, et üks liik jahib teist. Tegelikkuses on asi jahist kaugel. Karusloomafarmides on tegu omakasupüüdliku süstemaatilise tootmisprotsessiga, mille lõpp-produktiks on esemed, mida inimesele funktsioneerimiseks tarvis ei ole. Just sellepärast julgen väita: kasvandustel ei ole Eestis tulevikus kohta.